Venemaa-Aafrika teine tippkohtumine

2023. aasta juulis toimus Peterburis teine Venemaa-Aafrika tippkohtumine. Venemaa jaoks kõige tähtsam Aafrika riikidele suunatud sõprus- ja koostöösidemete põlistamise üritus jäi sel korral loodetust lahjemaks. Tippkohtumisel osales kõigest 17 Aafrika riigijuhti – võrdluseks, 2019. aastal oli riigipäid 43. Venemaa on sellise tulemuse kirjutanud Lääne erakordse ja vaenuliku surve arvele ning püüdnud sellest hoolimata demonstreerida üritust kui õnnestunut. Heites pilgu kohtumise tagamaadele, saab aga selgeks, et raskustega seisid venelased silmitsi korraldamise algusest saadik ning suureks edulooks tippkohtumist pidada ei saa.

Sisulised ettevalmistused tippkohtumiseks algasid Vene välisministeeriumis 2022. aasta lõpukuudel. Algusest peale oli selge, et see tuleb tugevalt Lääne-vastase hoiakuga. Avalikult majandus- ja humanitaarfoorumina reklaamitud tippkohtumise eesmärk oli Venemaa jaoks tegelikult poliitiline: veenda Aafrika riike omaenda narratiivides ning demoniseerida Läänt. Nii valiti peateemaks Lääne väidetava neokolonialismi vastu võitlemine ning prominentsena toodi esile toidujulgeoleku temaatika. Kujunenud geopoliitilist reaalsust adudes oli Venemaale tõenäoliselt selge, et ürituse ebaõnnestumist nad endale lubada ei saa. Selle eduloona esitlemiseks oli tarvis tagada võimalikult kõrgetasemeline osalus võimalikult paljudest Aafrika riikidest ning selle nimel Venemaa asjakohased ametkonnad usinalt ka töötasid.

Päris libedalt see neil siiski ei läinud. Kogu protsessi vältel pidid ametnikud rinda pistma Aafrika riikide esindajate skeptilisusega. Rahul ei oldud Vene ametkondade kommunikatsiooniga ega sellega, et Aafrika riikide arvamust tippkohtumise teemade paikapanekul ei küsitud. Kõhklusi valmistas venelaste usaldusväärsus: suulised lubadused, et kõik osalevad riigipead saavad era-audientsi president Putiniga, ei veennud, sest seda lubati ka 2019. aastal, kuid, nagu selgus, alusetult. Kurdeti, et Venemaa näeb Aafrikat ühetaolisena ega pööra tähelepanu piirkondlikele erinevustele.

Aafriklaste tõstatatud probleemikohti ei saanud Venemaa täielikult ignoreerida. Kommunikatsiooni parandamiseks korraldati välisministeeriumis regulaarseid tippkohtumise korralduslikku seisu tutvustavaid kohtumisi. Välja saadeti ametlikud kirjalikud lubadused erakohtumisteks president Putiniga. Tippkohtumise lõppdeklaratsioonide kavanditesse lisati 2019. aastaga võrreldes rohkem aafriklastele olulisi teemasid ning need saadeti Aafrika riikidele varakult tagasisidestamiseks. Peale selle lubas Venemaa kinni maksta osalevate riigipeade ja viie nende delegatsiooni liikme transpordi- ja majutuskulud ning soovijatel oli võimalik kasutada Venemaale tulekuks tšarterlendu Addis Abebast.

Arvestamise, lubaduste ja heldete võimaluste fassaadi taga sisulist muutust Venemaa lähenemises aga ei toimunud. Ehkki Aafrika riikidelt küsiti lõppdeklaratsioonide kavanditele tagasisidet, siis tegelikult ei võtnud Venemaa nende ettepanekuid mainimisväärselt arvesse, oluline oli vaid mulje kaasamisest. Lahked majutus- ja transpordikulude katmise lubadused osutusid samuti mõnevõrra ebausaldusväärseks, sest 2023. aasta suve hakul said üritust organiseerivad ametnikud käsu kulusid kokku tõmmata, nii tuli külalislahkuspaketti kärpida. Rahanappus kandus üle üritusele endale, kus delegatsioonidele ei jätkunud piisavalt autosid, mistõttu nii mõnigi Aafrikast kohaletulnu redutas hotellis, ning kus ranged limiidid olid seatud isegi kirjaklambritele, paberile ja pastapliiatsitele.

Korraldusliku ebakindluse kontekstis viivitasid paljud Aafrika riigid delegatsiooni kinnitamisega ning nii ei olnud venelased veel mõni nädal enne tippkohtumist kindlad, kas ja kes üldse üritusele tuleb.

Sellises kontekstis viivitasid paljud Aafrika riigid delegatsioonide koosseisu või üldse osalemise kinnitamisega ning nii ei olnud venelased veel mõni nädal enne tippkohtumist kindlad, kes üldse üritusele tuleb. Üllatust ei sündinud ning riigijuhtide osalus jäi väikeseks. President Putin sai sõbralikult kätt suruda eelkõige vaid selliste riikide juhtidega, mis on juba niikuinii Läänest irdunud ja Vene mõjusfääris (nt Eritrea, Kesk-Aafrika Vabariik, Mali), vanadel nõukogudeaegsetel sõpradel (nt Zimbabwe, Mosambiik) ning mõne mitmekülgse välispoliitikaga ja regionaalse tähtsusega riigi juhil, kelle jaoks on olulised suhted nii Venemaa kui ka Läänega ning kelle osalemine ei viita selgelt poole valimisele (nt Lõuna-Aafrika Vabariik, Egiptus). Venemaa jaoks, kelle soov oli Läänele koht kätte näidata ja demonstreerida aafriklastele tõsiseltvõetavust partneri ja sõbrana, jäi sellest kindlasti väheks. Uue ajastu algust või kvalitatiivset hüpet Venemaa ja Aafrika riikide suhetes toimunu kaasa ei toonud. Järgmisele katsele on Venemaa lubanud minna aastal 2026.