GRU osaleb kahese otstarbega kauba impordis

Alates 2022. aasta märtsist, mil sai selgeks, et Venemaa plaan Ukraina paari päevaga vallutada ebaõnnestus, on Venemaa sõjatööstuskompleks olnud tohutu surve all. Tööstusharu õlgadel on vastutus tagada oma relvajõududele lahinguväljal eelise saavutamiseks piisav hulk toodangut.

Venemaa sõjatööstusel napib aga sisendeid alates toorainest kuni mikroelektroonika ja meditsiiniseadmeteni välja. Importida üritatakse ka kõige lihtsamaid komponente, sest omatoodangu kvaliteet ei vasta sõjatööstuse nõuetele. Välismaalt hädatarviliku kauba hankimiseks on tööle rakendatud kõik välisilmaga kokku puutuvad ametkonnad – sh ka Venemaa eriteenistused.

SANKTSIOONID JA NENDE VÄLTIMINE

Venemaa sõjamasina pidurdamiseks rakendatud sanktsioonid on idanaabrile hulganisti probleeme tekitanud. Valusaimalt on erinevad piirangud tabanud pooljuhtide, masinaehituse ja lennunduskomponentide sektoreid.

Putini režiim püüab sanktsioonidega kohaneda, töötades nende vältimiseks pidevalt välja uusi skeeme: hankeprotsessi lisatakse lõpptarbija peitmiseks vahelülisid; tootja varjamiseks pakendatakse kaup ümber; kaupa pööritatakse läbi Kaug-Ida, Lähis-Ida, Kesk-Aasia ja Aafrika riikide ning kasutatakse ära organiseeritud kuritegevust. Kaubatootjate ja -vahendajatena kasutab Venemaa ka sõbralikke riike, nagu Hiina, Iraan ja isegi India.

Kuna autonoomset, st välisriikide komponentidest sõltumatut tootmist pole Venemaa sõjatööstuses lähiaastail ette näha, on oodata veelgi suuremaid pingutusi sanktsioonirežiimist möödahiilimiseks.

GRU ROLL VENEMAA HANKEPROTSESSIS

GRU põhiülesanne on hankida Venemaa Föderatsiooni juhtkonna otsusteks vajalikku sõjalist, poliitilist, majandus-, kaitse- ja teadustehnilist teavet. Lisaks luureinfo hankimisele tegeleb Vene sõjaväeluure aktiivselt mõjutustegevusega. Samuti on üks GRU ülesandeid toetada riigi majandusliku arengu, teadustehnilise progressi ja sõjalis-tehnilise potentsiaali kasvu. Seetõttu pingutab GRU ka sanktsioneeritud kauba Venemaale toimetamise nimel.

Kahtlemata ei ole GRU ainus organisatsioon, mis sanktsioonide vältimisega tegeleb, kuid sõjaväeluure eelised selle ülesande täitmisel on selged – luureohvitserid on väljaõppe käigus saanud põhjaliku ülevaate Lääne tehnikast, õppinud võõrkeeli ja lähenemist subjektile, varjates oma tegelikku eesmärki. Paljud hangetega tegelevad GRU ohvitserid on saanud pikaajalise kogemuse, töötades sihtriigis Venemaa saatkonnas diplomaadi või kaubandusesindajana. Samas pole sanktsioonide vältimine bondilikult glamuurne töö – kui külma sõja ajal tegelesid GRU ohvitserid pigem vastase tehnoloogiliste tippsaavutuste tootenäidiste hankimise ja kodumaale toimetamisega, siis nüüd sisustavad sadakonna sõjaväeluuraja tööpäevi tootekoodid, hinnapakkumised ja logistikaskeemid.

Alates 1990ndatest on GRU ohvitserid loonud Venemaal impordi-ekspordifirmasid, et välismaalt kaupa hankida. Kui veel pärast Krimmi annekteerimist oli sellistes GRU kattefirmades töötavate kaubandusohvitseride reisimine Schengeni alal üsna tavapärane, siis alates täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on see oluliselt vähenenud. Kadunud otsest juurdepääsu tootjale on kompenseeritud mitmeti: välisriikides on loodud kohalike ärimeestega kahasse uusi ettevõtteid, olemasolevate võrgustike ja rahvusvaheliste messide kaudu otsitakse aktiivselt uusi kontakte, välispartnerite ja Vene logistikafirmade juhtkondi kultiveeritakse ja kaasatakse sanktsioonivältimise skeemide väljatöötamisse. Sageli on tegelikud kaubanimetused peidetud ja hankeprotsessi vahelülid ei tarvitse teadagi, et osalevad sanktsioneeritud kauba tarnimises. Kohtumiseks partneritega reisivad luureohvitserid nüüd vaid kolmandatesse riikidesse, nagu Türgi, Araabia Ühendemiraadid, Hiina, Tai, Malaisia, samuti Balkani maadesse. Vajadusel kasutatakse ka kohalikes saatkondades töötavate luureohvitseride (nn residentuuri) abi.

Kuna GRU osaleb ise kaitsetööstuse hankevajaduse ja pakkumuse kirjeldamise protsessis, võib juhtuda, et kaubandusohvitserid paisutavad pakkumise hinda omakasupüüdlikult üles, et tagada endale nt mõnus ööbimine Hongkongi luksushotellis.

NEPTUN KO LTD

Moskvas 1996. aastal loodud firma Neptun Ko Ltd (OOO Нептун Ко Лтд) reklaamis end oma kodulehel mõned aastad tagasi kui ekspordi-impordiettevõtet, mis tegutseb Venemaal, SRÜ ja EL-i riikides ning Kagu-Aasias. Tarnitavate kaubagruppidena mainiti masinaehituse komponente, diagnostikainstrumente, elektroonikat ja IT-seadmeid, klientidena Vene jõuametkondi, teadusasutusi, tööstusettevõtteid (nt Rosatom, Rosneft, Lukoil) ja pankasid.

Aleksandr Matrossov.

Tänaseks on kodulehelt viited Venemaale kadunud – väidetavalt on tegemist Egiptuse firmaga N.E.S.T (Neptune for Engineering Services & Technology), mille missioon on viia kokku maailma suurimad hankijad, tootjad ja kauplejad. Venemaa registrid, arved ja kirjavahetus tõestavad siiski, et Neptun Ko on jätkuvalt Venemaal registreeritud ettevõte. Juba aastast 2008 on Neptuni peadirektor olnud Aleksandr Matrossov, kes on ühtlasi ka tuvastatud kui GRU ohvitser. Matrossov on vaid üks vähemalt kümnest GRU ohvitserist, kelle oleme Neptun Ko praeguste või endiste juhtivtöötajate seast tuvastanud (vt nimekirja juuresolevas kastis).

Viimastel aastatel on Neptun spetsialiseerunud mikroelektroonika ja laboriseadmete hankimisele Kagu-Aasia ja Kaug-Ida riikide kaudu. Näiteks hankis Matrossov täiemahulise sõja esimesel aastal Neptunile Hiina ettevõtte Ardis Trading kaudu üle 500 000 euro väärtuses Venemaa sõjatööstuskompleksile kriitiliselt vajalikke pooljuhte ja muid komponente (vt tellimuse arvet peatüki lõpust).

Neptuni teine partner Hiinas on Shine Resource (Qingdao) Co., Ltd, mis on aidanud Neptunil Venemaale tarnida USA ettevõtte Quaseri ja Hiina tootja Bosunmani masinaid.

Lisaks kauba sisseveole tegeleb GRU ka Venemaa kauba turustamisega sõbralikes välisriikides. Näiteks on Neptuniga seotud Ruslan Koškin tegev ka assotsiatsioonis MNPA IS (МНПА “Инновационные системы“), mille president on 2009. aastal GRU ülema kohalt tagandatud Valentin Korabelnikov. 2020 proovisid Korabelnikov ja Koškin Euraasia majanduskomisjoni kolleegiumiliikmele Sergei Glazevile maha müüa ideed edendada Vene eksporti Guatemalasse. Pole teada, kas Korabelnikovile 2021 esitatud korruptsioonisüüdistused olid seotud sama tehinguga.

Jätkuvad ja üha karmimad sanktsioonid, pingeline töö, järelkasvu nappus, lõppklientide kaebused tarnete venimise ja ebakvaliteetse kauba kohta mõjuvad laastavalt ka karastunud luureohvitseridele. Kui nimekirja lisada veel ühe endise põhimotivaatori – Lääne-Euroopa reiside võimaluse ja perspektiivi – kadu, on GRU kaubandusohvitseride frustratsioon mõistetav.

VASTUMEETMED

Tasub uurida ettevõtteid, mis on nii sõjaeelsel ajal kui ka pärast seda VF-Lääne- ja VF-Aasia-suunalise transiidiga tegelenud.

Sanktsioonidest kõrvalehiilimise tõkestamiseks ei piisa üksnes võrgustikes osalevate ettevõtete sanktsioneerimisest – mõistagi pole Neptun Ko ainus firma, kes Vene sõjatööstust Lääne komponentidega varustab. Hankeprotsessi lülisid on üsna lihtne asendada, sest nii Läänes kui mujal leidub endiselt inimesi, kes on materiaalse kasu saamise nimel valmis Kremli skeemides osalema. Tasub uurida ettevõtteid, mis on nii sõjaeelsel ajal kui ka pärast seda VF-Lääne- ja VF-Aasia-suunalise transiidiga tegelenud. Tõhusamad on sellised vastumeetmed, mis hõlmavad kogu protsessi: tarneahelate, lõpptarbija ja rahavoogude kõrval tuleks eraldi tähelepanu pöörata sanktsioonide vältimise organisaatoritele, sh Vene eriteenistuste ohvitseridele – neid “eksperte” on Venemaal piiratud hulk. Kehandite sanktsioneerimine ei pruugi olla nii mõjus kui elukutseliste firmaloojate avalik häbimärgistamine.

Ka uuriv ajakirjandus saab anda tõhusa panuse sanktsiooniskeemide paljastamisse – võrreldes luure- ja korrakaitseasutustega võib ajakirjanikel olla lihtsamgi infot sanktsioneeritud kauba hangete kohta avalikkuse ette tuua. Näiteks on Ukraina kanal Телебачення Торонто avaldanud ülalmainitud GRU-ga tihedalt seotud ettevõtte Neptun Ko kohta põhjaliku uurimuse. Sellised paljastused aitavad tõsta teadlikkust ka kahese otstarbega kauba tootjate hulgas – Lääne tootjad ei soovi ju sattuda ühte patta GRU ohvitseride ja nende võrgustikega.

Lisaks ajakirjandusele ja luureasutustele tuleb olukorraga kohaneda ka õiguskaitse- ja seadusandlikel organitel. Kui liitlasriikides oleks sanktsioone vältivas võrgustikus osalemine seadusega karistatav, ei peaks korrakaitseorganid raiskama lisaressursse Vene eriteenistuste seose tõestamisele. Kahtlemata on seniste karistussüsteemide muutmine ja partneritega koordineerimine suur töö, kuid me ei pea vaatama kaugele minevikku, et positiivset paralleeli leida – terrorismivastane võitlus on hea näide sellest, kuidas Euroopa ja NATO koos oma partneritega suutsid töötada kiiresti välja tõhusad info jagamise ja tõkestamise meetmed, tänu millele on terrorismioht Euroopas tänaseks märgatavalt vähenenud.