3.2

2021. aasta Riigiduuma valimised

  • 2021. aastal saavutati Riigiduuma “valimistel” ootuspäraselt võimuladvikule soovitud tulemus ainult manipulatsioonide toel.

  • Kuigi formaalselt püüab Vene režiim nagu varemgi jätkata demokraatlike protsesside imiteerimist, sh vabade valimiste matkimist, on nende tegevuste tõsiseltvõetavus viimastel aastatel veelgi vähenenud.

  • Ühtne Venemaa ei suudaks olla ametlike „valimistulemustega“ võrreldavalgi tasemel edukas tegeliku poliitilise konkurentsi tingimustes, ilma administratiivse toe ning kallutatud kontrollitud riigimeediata.

2021. aasta septembris toimunud Riigiduuma valimisi võib valimisteks nimetada vaid formaalselt, kuna Venemaa keskvõimust sõltumatu poliitiline opositsioon oli täielikult kõrvale tõrjutud. Sõnavabaduse piiramise ning opositsiooni represseerimise taseme järgi võib 2021. aasta Riigiduuma valimisi hinnata Vladimir Putini võimuaastate kõige ebademokraatlikumateks. Formaalselt jätkati 2021. aasta valimistel Vene võimueliidi senist kommet imiteerida demokraatlikku protsessi, kuid tegelikult on legitiimsus oluliselt vähenenud. See on taas üks suundumus, mis märgib praeguse poliitilise režiimi toimimispõhimõtete järjest suuremat sarnasust nõukogude perioodi valitsemisega.

Valimistulemuste mõjutamiseks ning poliitilise konkurentsi täielikuks tasalülitamiseks kasutati põhiliselt küll samu meetodeid, mida varasematel aastatel, kuid mitut elementi rakendati varasemast märksa jõulisemalt. Peamised kasutatud meetodid olid järgmised:

  • Poliitilise opositsiooni organisatsioonilise tegevuse mahasurumine administratiivsete meetoditega – kasutati 2021. aastal varasemast intensiivsemalt
  • Võimuladvikule sobimatutel inimestel keelati formaalsetel ettekäänetel valimistel osaleda. See on ajast aega olnud võimueliidi üks tõhusamaid tööriistu valimistulemuste kontrollimisel. Esimesed tõsisemad tagasilöögid selle vahendi kasutamisel ilmnesid alles 2019. aastal Moskva Linnaduuma valimisel
  • Poliitiliste erakondade kallutatud meediakajastus ning võimueliidile sobimatuid seisukohti levitava meedia suukorvistamine. See on samuti tööriist, mida 2021. aastal varasemast palju jõulisemalt pruugiti
  • Riigiaparaadi otsene toetus Ühtsele Venemaale
  • Nn administratiivne mobilisatsioon, s.o riigipalgaliste survestamine valimistel nõutud viisil oma häält andma
  • Sõltumatu valimisvaatluse takistamine
  • Valimistulemuste võltsimine

Riigiduuma valimiste ametlikud tulemused olid ootuspärased – manipulatsioonide toel vormistati võimuerakonnale Ühtne Venemaa Riigiduumas konstitutsiooniline enamus. 2016. aasta valimistega võrreldes väiksem kohtade arv duumas võimuerakonnal on seletatav võimuladviku süvenenud ettevaatlikkusega, mis tulenes Valgevene presidendivalimistel kogetust. Ühtse Venemaa väga madala reitingu tõttu ei söandatud eelmiste Riigiduuma valimistega päris samaväärset tulemust siiski näidata.

Ühtse Venemaa valimisreiting aastail 2006–2021

Ühtse Venemaa (ÜV) valimisreiting püsis enne 2018. aastat valdavalt üle 40% ning arvestatavam langus allapoole seda piiri toimus vaid aastail 2011–2012. Sel ajal kulmineerus juba 2009. aastal alanud pikem langus erakonna populaarsuses. 2011. aasta lõpus ja 2012. aasta alguses oli Putini võimusüsteemi üks esimesi tõsisemaid sisepoliitilisi madalseise. Tollase kriisi haripunktiks olid 2011. aasta detsembris toimunud Riigiduuma valimiste tulemuste võltsimisest ajendatud ulatuslikud meeleavaldused.

2012. aasta esimesel poolel suutis võimuladvik siiski ÜV kuvandit üsna kiiresti parandada, ja kuna 2012. aasta märtsis olid ka presidendivalimised, siis toimus 2012. aasta esimesel poolel aktiivne tegevus võimuladviku populaarsuse maksimeerimiseks, mis tõi ÜV-le häid tulemusi, kuid vaid lühiajaliselt – 2013. aasta sügisel oli ÜV toetus taas 40% piirimail.

Viimane ning ühtlasi üks ajaliselt pikemaid ÜV populaarsuse kõrgpunkte saabus tänu Krimmi annekteerimisele 2014. aastal. Suurem elevus lahtus siiski juba 2016. aasta alguseks, erakonna populaarsus langes 2016. aasta jaanuaris alla 50% ning langus jätkus. Ajastus oli halb – 2016. aasta sügisel (september) toimusid Riigiduuma valimised, mille eel toetusnäitaja oli jälle jõudnud 40% piirimaile.

Järgmisel paaril aastal reiting siiski taas paranes, kuid kõige järsem kukkumine toimus 2018. aastal, millest ÜV ei ole tänini taastunud. Paljuski oli see seotud pensionireformiga, millega tõsteti vanaduspensionile jäämise vanust.

Ühtse Venemaa valimisreitingut mõõdetud küsitlusel paluti potentsiaalsetel valijatel nimetada, millise erakonna poolt nad hääletaksid, kui valimised toimuksid eeloleval pühapäeval.

Kuigi Vladimir Putini toetusreitingud on teiste Vene võimuinstitutsioonide võrdluses olnud läbivalt kõrgemad, on ka Putini enda toetusnäitajad viimastel aastatel märgatavalt langenud. Alloleval joonisel on näha Putini valimisreitingu olulist vähenemist. Venemaa juhtkond jälgib väga tähelepanelikult võimueliidi populaarsusnäitajaid ning elanikkonna meeleolusid, kahtlemata on ka presidendi enda toetuses toimunud negatiivsed muutused üheks repressiivsuse tugevnemise põhjuseks – muude meetodite ammendumisel näivad jõumeetodid peamise lahendusena võimu hoidmisel. Ühiskonna vähenenud toetus Putinile näitab ühtlasi selgelt, et väited Putini igikestvast ning riigis toimuvast sõltumatult püsivast populaarsusest ei ole päris tõesed.

Vladimir Putini valimisreiting aastail 2014–2021

Vladimir Putini valimisreitingu viimane kõrgpunkt oli 2018. aasta varakevadiste presidendivalimiste ajal, kui oli veel tunda Krimmi sündmuste mõju ning tema populaarsust oli turgutatud ka aktiivse propaganda ja poliittehnoloogiliste manöövritega.

2018. aasta pensionireform tõi aga kaasa rahva toetuse väga kiire vähenemise. Putini valimisreiting ei ole sellest senini taastunud ning 2021. aastal alanes see taas kiiresti. Madalate reitingute tõttu ei ole üllatav, et Venemaa juhtkond näeb võimu hoidmise peamise instrumendina üha meelsamini vaid jõumeetodeid.

Välisluureameti hinnangul oli manipulatsioonidel otsustav roll võimuladvikule sobiva valimistulemuse saavutamisel. Kindlasti ei suudaks Ühtne Venemaa olla kaugeltki nii edukas tegeliku poliitilise konkurentsi tingimustes, ilma administratiivse toe ning kallutatud, kontrollitud riigimeediata. Kõige veenvamaks tõestuseks sellele väitele on võimueliidi tegevus 2021. aastal sõnavabaduse piiramisel ja opositsiooniringkondade represseerimisel.