Venemaa relvajõudude kohandamine pikaajaliseks vastasseisuks

2022. aasta lõpus teatas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu plaanist muuta Venemaa relvajõudude sõjalis-administratiivset jaotust, reformida sõjalist juhtimist, formeerida pea kõigis väeliikides juurde täiendavaid üksusi ja väekoondisi ning suurendada isikkoosseisu 1,5 miljoni sõjaväelaseni. Ambitsioonikate ümberkorralduste elluviimiseks on planeeritud kolm-neli aastat. Sõjaväe reformi esitleti vastusena NATO laienemisele. Kaitseminister Šoigu algatatud sõjaväe ümberkorraldustel on kaks peamist tegevussuunda:

1. relvajõudude juhtimis- ja käsuahela restruktureerimine,
2. relvajõudude isikkoosseisu ja üksuste arvu suurendamine.

REFORMIKAVA KESKMES ON RELVAJÕUDUDE JUHTIMIS- JA KÄSUAHELA RESTRUKTUREERIMINE

Esiteks likvideeritakse juhtimisreformi käigus ühendatud strateegilised väejuhatused ning naastakse väeliikide- ja eriväeliikidepõhise juhtimismudeli juurde. Vene Vaikse ookeani, Musta mere ja Balti laevastik, mis omal ajal viidi ühendatud strateegiliste väejuhatuste koosseisu, on tagasi toodud Vene mereväe otsealluvusse; reformide käigus Vene Põhjalaevastiku baasil moodustatud ühendatud strateegiline väejuhatus on likvideeritud ja viidud hariliku laevastikuna tagasi mereväe koosseisu. Õhu- ja õhukaitsearmeed on viidud sõjaväeringkondade koosseisust õhu- ja kosmosevägede väejuhatuse juhtimise alla ning sõjaväeringkonnad toimivad edasi territoriaalsete väejuhatustena. Vene ühendoperatsioonide planeerimine ja juhtimine toimub tulevikus tõenäoliselt kindralstaabi või operatsiooniks moodustatud ühendatud väegrupi staabi tasemel.

Teine juhtimisalane muudatus on Leningradi ja Moskva sõjaväeringkonna moodustamine Lääne ühendatud strateegilise väejuhatuse asemel 2024. aasta algul, mis on tõenäoliselt kantud vajadusest tugevdada väehoiakut Soome suunal pärast viimase liitumist NATO-ga.

Venemaa juhtkond näeb vajadust naasta massiarmee kontseptsiooni juurde, et jätkata sõda Ukraina vastu ning olla valmis võimalikuks konfliktiks NATO-ga.

Kolmas oluline juhtimisalane muudatus on korpuse juhtimistasandi lisandumine maavägede juhtimisstruktuuri (üleminek neljatasandilisele juhtimisskeemile: sõjaväeringkond– armee–korpus–diviis). Armeekorpused eksisteerisid Venemaa maaväe struktuuris juba enne Šoigu uusi ümberkorraldusi, kuid need olid moodustatud tegutsemiseks üksnes geograafiliselt eraldatud regioonides (Balti laevastiku 11. armeekorpus Kaliningradi enklaavis, Ida sõjaväeringkonna 68. armeekorpus Sahhalinil ja Kuriili saartel, Põhjalaevastiku 14. armeekorpus Koola poolsaarel). Šoigu sõjaväereformiga on moodustatud armeekorpused üldvägede armeede koosseisudes, mis viitab sellele, et Venemaa juhtkond näeb vajadust naasta
massiarmee kontseptsiooni juurde selleks, et jätkata sõda Ukraina vastu ning olla valmis võimalikuks konfliktiks NATO-ga.

RELVAJÕUDUDE ISIKKOOSSEISU JA ÜKSUSTE ARVU SUURENDAMINE

Šoigu sõjaväereformi peamine tegevussuund on relvajõudude isikkoosseisu suurendamine 1,15 miljonilt 1,5 miljoni sõdurini 2026. aastaks, 12 maa- ja merejalaväebrigaadi ümberformeerimine diviisideks ning mitmekümne uue polgust suurema üksuse moodustamine maa-, õhu- ja mereväes ning õhudessantvägedes. Paljude nende üksuste formeerimine on juba alanud, kuid suurim väljakutse nende formeerimisel on lepinguliste sõjaväelaste ja ohvitseride nappus, mistõttu üksuste komplekteerimine venib.

Kuigi Venemaa planeerib tugevdada kõiki strateegilisi suundi (merejalaväebrigaadide formeerimine diviisideks, viie ringkondliku alluvusega suurtükiväediviisi moodustamine), siis väeloome prioriteet lasub Lääne strateegilisel suunal ja Ukrainal. Kreml valmistub Ukraina vastu aastatepikkuseks sõjaks ning vajab selle jaoks juurde täiendavaid armeesid ja armeekorpuseid (3. ja 40. armeekorpus, 18. ja 25. armee), mille jaoks formeeritakse täiendavalt juurde kümneid uusi manööver-, lahingutoetus- ja lahinguteeninduse üksusi. Venemaa juhtkond näeb vajadust naasta massiarmee kontseptsiooni juurde, et jätkata sõda Ukraina vastu ning olla valmis võimalikuks konfliktiks NATO-ga.

Teine prioriteetne piirkond on Soome suund, kus Venemaa väehoiak oli seni Soome neutraalsuse tõttu minimaalne ning mida tuleb Peterburi kaitse vajadusest lähtuvalt asuda tugevdama. Soome vastu on kavas formeerida 44. armeekorpus staabi asukohaga Petrozavodskis. Armeekorpuse tuumiku moodustavad tõenäoliselt vähemalt paar-kolm manööverüksust koos kümmekonna tuletoetus- ja lahingutoetusüksusega. Venemaa sõjalise võimekuse kasv Eesti lähiümbruses Leningradi ja Pihkva oblastis tuleneb peamiselt olemasolevate üksuste võimalikust diviisideks ümberformeerimisest. Ühe võimaliku stsenaariumi järgi võib Venemaa relvajõudude maaväe ja õhudessantvägede isikkoosseis lähiaastatel Eesti suunal peaaegu kahekordistuda (u 19 000 enne 24.02.2022). Kui palju nendest üksustest võivad olla alalises lahinguvalmiduses, sõltub Venemaa suutlikkusest lepingulisi sõjaväelasi värvata, välja õpetada ning teenistuses hoida.

Väeloome prioriteet lasub Lääne strateegilisel suunal ja Ukrainal.

Venemaa sõjaväereformi edukuse ja ajaplaani määrab paljuski Venemaa-Ukraina sõja käik. Juhul kui Venemaal õnnestub reform ellu viia, seisab NATO järgmisel kümnendil silmitsi Nõukogude Liidu stiilis massiarmeega, mis jääb tehnoloogiliselt tõenäoliselt pea kõikides valdkondades liitlaste kaitsevägedele alla, välja arvatud elektrooniline sõjapidamine ja kaugmaalöögi võimekus, kuid mille sõjaline potentsiaal on armee suuruse, tulejõu (suurtükivägi, palju odavaid ründedroone), sõjakogemuse ning reservide tõttu väga märkimisväärne. Sellise armee võimaliku konventsionaalse rünnaku tõrjumine eeldab liitlaste kaitsevägedelt ja kaitsetööstustelt praegusest kordi suuremat valmidust, võimekust ja laskemoonavarusid.

Kokkuvõttes on Venemaa relvajõudude suurendamise plaan ühest küljest väga ambitsioonikas, eriti arvestades väga lühikest ajaraami ning Venemaa majanduslikku ja demograafilist olukorda, kuid teisalt väga ohtlik, sest Venemaa sõjakus ja sõjaline potentsiaal kasvab ning ühiskonnas süveneb militariseerimine, kuna Kreml on valinud tee pikaajaliseks vastasseisuks Läänega.