Venemaa majanduslik olukord

VENEMAA MAJANDUS ON SATTUNUD SÕJASÕLTUVUSSE

Vene Föderatsiooni majandus kasvas 2023. aasta kokkuvõttes tuntavalt – ligi 4% võrra, mida oli rohkem kui enamikus lääneriikides. Tasub aga jälgida, mis on selle taga. Kindlasti ei ole majanduskasv tingitud erainvesteeringutest ega väliskaubandusest – esimesed on kängunud juba sõja algusest peale, teise ülejääk on aga aastaga kordi vähenenud seoses ekspordi kahanemise ja impordi taastumisega.

Majanduskasvu taga on 2022. aasta lõpus ning 2023. aasta alguses riigieelarvest tehtud suured rahasüstid sõjatööstusse, mille suurusjärk jäi vahemikku 5–7 triljonit rubla ehk 4–5% Venemaa sisemajanduse kogutoodangust. See kajastus kõigepealt töötleva tööstuse kasvunumbrites – nii otseselt sõjatööstuses kui ka sellega kaudsemalt seotud tööstusharudes, näiteks rõivatööstuses tänu vormiriietuse tellimustele. Tööstusest liikus rahavoog palkade ning korruptsioonikulude kaudu edasi tarbijate taskutesse, mis omakorda suurendas jaekaubanduse läbimüüki ning erinevate teenuste tarbimist. Tohutut kasvutempot näitas alates kevadest ka suuremate linnade kinnisvaraturg, mida hakkas omakorda toetama tarbijate soov paigutada kindlasse kohta väärtust kaotavad rublasäästud.

Sõjalistest tellimustest tingitud majandusbuumi üks varjukülg väljendub selles, et sanktsioonide ja üldise usaldamatuse tõttu ei ole Vene ettevõtted kuigi altid investeerima ning järsult kasvanud nõudlus viis kiiresti saadaolevate tootmisvõimsuste ammendumiseni. Samuti muutus väga teravaks kvalifitseeritud tööjõu puudus, sõjatööstuskompleksi puhul võimendas seda veel asjaolu, et Serovi, Biiski või Amuuri-äärse Komsomolski taolised linnad ei ole tööotsijate seas ülearu populaarsed, just sellistes kohtades aga suur osa sõjatööstuse tootmist asub. Kokkuvõttes viis tootmismahu suurendamine sõjatööstuses märkimisväärse palgatõusuni (40% ja enam alates aasta algusest), kuid madalat stardipositsiooni arvestades ei ole see endiselt eriti atraktiivne tööandja ning vaevad töötajate leidmisega jätkuvad. Täiendav Vene-spetsiifiline mure sõjamoona tootjate jaoks on äge konkurents sellesama sõjamoona tarbijate ehk Vene relvajõudude poolt, kes pakuvad samale sihtrühmale lepingulise sõjaväelase tööotsa 3-4 korda kõrgema palga eest kui sõjatööstuses.

Teine buumi varjukülg seisneb selles, et Venemaal on üldiselt väga kesine tarbekaupade tootmise võimekus. Pärast sanktsioonide kehtestamist on oluliselt vähenenud isegi sõiduautode tootmine, tarbeelektroonikat, riideid ja muid tarbekaupu pole Venemaal sisuliselt aastakümneid enam märkimisväärselt toodetud. Seetõttu tähendab suurem toidust ja kinnisvarast üle jääv raha Vene tarbijate taskus automaatselt suurenevat impordimahtu, sest peaaegu kogu tarbijat köitev kaup on imporditud. Sanktsioonid ei avaldanud sellele trendile mingit olulist mõju, muutes kohati vaid importkauba päritolu, nt Apple’i telefonide asemel ostetakse rohkem Hiina kaubamärkide omi.

Kõige tõhusam sanktsioonide kompleks on tõenäoliselt Venemaa väljalülitamine rahvusvahelistelt rahaturgudelt, mis piirab oluliselt tema võimalusi oma riigieelarve kulutuste finantseerimiseks.

Venemaa vastu Ukraina sõjaga seoses kehtestatud sanktsioonid teevad Venemaa majandusele märkimisväärset kahju. Kõige tõhusam sanktsioonide kompleks on tõenäoliselt Venemaa väljalülitamine rahvusvahelistelt rahaturgudelt, mis piirab oluliselt tema võimalusi oma riigieelarve kulutuste finantseerimiseks. Ilma nende sanktsioonideta võiks Venemaa kulutada ka sõjale oluliselt rohkem, sest tema endiselt madal võlakoormus võimaldaks kogu vajaliku raha turgudelt laenata. Nüüd aga peab Venemaa selleks kulutama oma reserve, laenama piiratud mahuga siseturult või tõstma makse. Lisaks piiravad sanktsioonid oluliselt sõjatööstusele vajalike komponentide ja toorainete kättesaadavust, raskendavad rahvusvahelisi makseid ning tõstavad tehingukulusid (= vähendavad kasumit) nii Venemaa ekspordil kui impordil. Samas peab tõdema, et sanktsioonid võiksid olla veel ulatuslikumad ning ka kehtestatud sanktsioonide jõustamine tugevam.

Kasvav import ning kahanev eksport on peamisi põhjusi, miks rubla kurss on viimase aasta jooksul dollari suhtes poole võrra langenud. See omakorda aga tõstab inflatsiooni ja vähendab palgatõusust tulenevat elanikkonna „üleliigset“ ostujõudu. Seda strateegiat on Vene Föderatsiooni valitsus mingigi konkurentsivõime säilitamiseks alates 2010. aastast tõhusalt kasutanud: näiteks ajavahemikul 2012–2020 kasvas reaalpalk Venemaa tööstussektoris kokku umbes 4000 rubla ehk 40 euro võrra. Keskmiselt 5 eurot aastas…

Inflatsioon on alates 2023. aasta suvest Venemaal jõudsalt hoogu kogunud ning sellega võitlemiseks on Venemaa keskpank tõstnud baasintressi juulist septembrini juba 5,5% võrra ja tõenäoliselt jätkab seda ka edaspidi. Lootust kiireks võiduks inflatsiooni üle on siiski vähe, sest riigieelarve kulutustest tulenev impulss kaalub rangema rahapoliitika mõjud üles, küll aga võib intresside tõus ühel hetkel pidurdada tarbijate laenuvõimet ning hakata laskma õhku välja ülekuumenenud kinnisvaraturult, rääkimata juba ettevõtete laenuvõime vähenemisest, mis piirab veelgi edasiseks arenguks hädavajalikke sõjatööstusega mitteseotud investeeringuid.

Majanduse käigus hoidmiseks on Vene riigil vaja sellises olukorras asuda planeerima järgmist rahasüsti sõjatööstusse, seda lisaks Ukraina rindel saadud füüsiliste kaotuste korvamisele ning sõjatööstuskompleksi inflatsiooni tõttu oluliselt kasvanud kulude hüvitamisele. Mida pikemalt ja sügavamalt aga Venemaa majandus sõjatellimustest sõltuma jääb, seda valusam on tulevikus toimuv võõrutusprotsess. Venemaa mittesõjaline majandus ei olnud ka enne sõda kuigi heas seisus ning kannatas investeeringute puuduse all – pärast mitut aastat valdavalt sõjale keskendumist on konkurentsivõime rahuaja keskkonnas veel oluliselt kesisemaks jäänud.

VENEMAA ENERGIAKANDJATE ROLL JA POSITSIOON MAAILMATURUL

Venemaa maagaasi tootmine ja eksport vähenevad 2024. aastal. Seetõttu väheneb ka maagaasi ekspordist saadav tulu, mida vaid osaliselt korvab LNG eksport tänu suhteliselt kõrgele hinnale Euroopa ja Aasia turgudel. LNG tootmisvõimsuste kasv Venemaal eeldab oluliste seadmete/komponentide importi Läänest, mistõttu lükkuvad kavandatud veeldamistehaste valmimise tähtajad tõenäoliselt edasi.

Maagaasi ekspordi vähenemist on Venemaal üritatud korvata siseturu laiendamise (nt regioonide gasifitseerimise programm, maagaasi kasutamine mootorikütusena) ja uute eksporditurgudega. Kuid neist ei piisa Gazpromi tulude suurendamiseks Ukraina sõja eelsele tasemele ning Venemaa valitsus ei saa eelarvekulude katmiseks korrata erakorralist võetust Gazpromi kasumilt, nagu seda tehti 2022. aastal.

Venemaa nafta tootmist ja eksporti mõjutavad rohkem OPEC+ kokkulepe ja vähem lääneriikide seatud piirangud. Ekspordi ümbersuunamine, peamiselt Indiasse ja Hiinasse, hoiab naftasektorist Venemaa riigieelarvesse laekuva maksutulu samal tasemel Ukraina sõja eelsete aastatega.

Venemaa nafta meritsi ekspordi puhul tuleb arvesse võtta asjaolu, et kui kasvab mujal kui lääneriikides registreeritud kindlustusfirmade osakaal tankerite kindlustamisel, kaasnevad sellega täiendavad keskkonnariskid. Venemaa naftavedude kindlustajate suutlikkus reostuse korral kahjusid katta ning Venemaa naftat vedavate tankerite keskkonnanõuetele vastavus Euroopa riikide vetes liikumiseks vajavad täiendavat kontrolli.

Vene naftatoodete eksporti jääb ka tuleval aastal mõjutama mootorikütuste hindade subsideerimine koduturul ja ekspordi hinnavahe korvamine naftafirmadele. Ka 2024. aastal võib Venemaa valitsus peatada diiselkütuse ekspordi, kui selle hind peaks koduturul võimudele ebameeldivalt kõrgeks kerkima.