Vene mõttekojad edendavad Läänes Kremli huve

Välispoliitikale keskenduvad ja väliselt Läänes tegutsevatega sarnaneda püüdvad mõttekojad loodi Venemaal 1990ndatel peamiselt Nõukogude riiklike uurimisinstituutide baasil. Kui demokraatlikes riikides tegutsevad mõttekojad selleks, et juhtida ühiskonna tähelepanu olulistele probleemidele ning anda poliitikakujundajatele sõltumatut ekspertnõu, siis Venemaal on uurimisinstituudid alati olnud riigiaparaadile allutatud. Ukraina-vastase agressiooni kontekstis on see trend süvenenud ja neist on saanud tööriist, mis täidab “ebasõbraliku” Lääne suunal Kremli ja eriteenistuste suuniseid.

Venemaal ei eksisteeri Lääne mõistes iseseisvaid mõttekodasid, millel on intellektuaalne autonoomia ning välispoliitika küsimustes arvestatav kaal avaliku arvamuse või poliitiliste valikute kujundamisel. Kõikidel Venemaa sellelaadsetel kehanditel – nii riigi rahastusega teadusasutustel kui ka suurfirmade annetustest sõltuvatel eramõttekodadel – on päitsed peas ning teadlastelt eeldatakse kirjutistes, sõnavõttudes ja ka otsesuhtluses Lääne kolleegidega Kremli välispoliitilise kursi järgimist ja propageerimist. Üksikud “valesti” mõtlejad, kes on julgenud ametlikku poliitikat kasvõi pehmelt kritiseerida, on avalikult hukka mõistetud ja oma töö kaotanud. Ülejäänud on kas Venemaalt lahkunud, üritanud olukorraga kohaneda (loe: leppinud suukorvistamisega) või võtnud omaks varasemast palju jäigema Kremli-meelse joone.

Eksperdid aitavad Putini välispoliitilisi samme Venemaa elanikele õigustada.

Kuigi otsest mõju võimuladviku strateegilise suuna kujundamisele Vene mõttekodadel ei ole, on neil otsustusprotsessis siiski märkimisväärne tugifunktsioon. Neil on põhjalikud taustateadmised oma huviorbiidis olevate riikide ja teemade kohta, mistõttu kaasatakse neid Venemaa välispoliitika ja varjatud mõjutustegevuse plaanide väljatöötamisse. Eksperdid aitavad otsustajatel genereerida uusi ideid ning Vene siseauditooriumile põhjendada (loe: õigustada) Putini välispoliitilisi samme.

Mõttekojad saavad enamiku tellimusi riigiasutustelt ette pikemaks perioodiks, näiteks loetelu klienti huvitavatest teemadest lähimaks poolaastaks, aastaks jne. Esineb ka lühikese etteteatamisega ad hoc-tellimusi ja ka seda, et mõttekoda pakub proaktiivselt ise oma toodangut. Teadusasutused peavad kliendi tähelepanu nimel konkureerima eriteenistuste ja teiste riigiasutuste sisendiga, mis on otsustusprotsessis sageli suurema kaaluga.

KREML SAADAB TAHTLIKULT VALESIGNAALE

Viimasel kolmel aastal on eelmainitule lisandunud kasvav varidiplomaatia roll. Kuna Venemaa ametlikud kontaktid “ebasõbralike” riikide esindajatega on seiskunud, kasutavad Kreml ja eriteenistused valitud Vene eksperte diskreetseks suhtluseks Lääne diplomaatide ja mõjukate mõttekodalastega. Vene mõttekodalaste kaudu on Kreml teadlikult saatnud valesignaale lääneriikide otsustajatele, justkui oleks Putin valmis mingiteks järeleandmisteks Ukrainas või siis vastupidi – meelega on ähvardatud peatse tuumaeskalatsiooniga, kui Lääs Ukrainale liiga tugevat abi osutab. Tuumaretoorikaga loodab Venemaa väga tõenäoliselt tekitada Lääne ekspertide toel poliitikakujundajate seas eskalatsioonihirmu.

Samuti koguvad Kreml ja Vene eriteenistused mõttekodalaste kaudu väärtuslikku infot Lääne poliitikakujundajate ja arvamusliidrite seas levivate meeleolude kohta, näiteks mis on nn punased jooned, kui suur on sõjaväsimus ja mis tingimustel ollakse valmis dialoogiks. Usalduslikus õhkkonnas Lääne partnerilt saadud hinnangud edastatakse pärast kohtumisi Presidendi Administratsioonile ja eriteenistustele, kus nende abil valmistatakse ette juba uusi aktiivmeetmeid.

Nii nagu teiste varjatud mõjutustegevuse instrumentidega, aitab nende efektiivsust pärssida teadlikkus sellest, kuidas Venemaa neid rakendab ja mis eesmärke soovib nende toel saavutada.

Kaaluda tasuks ka Vene uurimisinstituutide tegutsemisvabaduse piiramist Läänes. Kuidas erinevad Kremli või eriteenistuste jutupunkte näiliselt sõltumatute ekspertidena Lääne kontaktidele esitavad Vene mõttekodalased näiteks Vene riikliku meedia kõneisikutest? Mõlema märksõnadeks on Lääne sõnavabaduse kuritarvitamine ja desinformatsiooni levitamine. Riigimeedia puhul on lääneriigid Vene väljaannetest tulenevast julgeolekuohust õnneks paljuski juba aru saanud ja seda sanktsioonidega märkimisväärselt piiranud.