Venemaa ambitsioonid Lõuna-Kaukaasias ja Moldovas

VENEMAA SOOVIB ÜHEL VÕI TEISEL VIISIL TAASTADA MOSKVA KONTROLLI SUUREMA OSA LÕUNA-KAUKAASIA ÜLE

Milleks Venemaale Lõuna-Kaukaasia? Selleks tuleb vaadata ajalukku ja kaardile. Rohkem kui 200 aasta vältel on oluline osa Venemaa suhtlusest ning kaubavahetusest välismaailmaga toimunud läbi “akna Euroopasse”. See on tähendanud üle Läänemere viivaid laevateid ning läbi Skandinaavia, Balti riikide, Valgevene ja Ukraina kulgevaid maismaaühendusi. Pärast 2022. aasta veebruarikuud on see Skandinaaviast Ukrainani ulatuv strateegiline “aken Euroopasse” – ja maailma – sulgumas.

Moskva arvates on tõenäoline, et konflikti korral võtab NATO Läänemere oma kontrolli alla.

Maismaatransiit läbi ülalmainitud riikide on kas sootuks lõppenud või kahanenud kordades. Läänemeri on ümbritsetud NATO riikidest ja Venemaa vaatest on tema ühendusteed välismaailmaga löögi all ka siin. Moskva hinnangul on nimelt tõenäoline, et konflikti korral võtab NATO Läänemere oma kontrolli alla ja kehtestab Venemaa suhtes de facto blokaadi. Seega on Venemaale vaja uut ja alternatiivset “akent maailma” ning kõige sobilikum koht selle rajamiseks on Lõuna-Kaukaasias.

Kontroll Lõuna-Kaukaasia üle annaks Venemaale kõigepealt ligipääsu sealsele strateegilisele taristule – raudteedele, maanteedele ja sadamatele. See taristu ühendaks Venemaad maailmaturuga ning tagaks Moskvale ligipääsu tema jaoks geopoliitiliselt ja majanduslikult olulistele piirkondadele (Türgi ja Iraan, laiem Lähis-Ida, India ja Hiina turud).

Teiseks oleks tegemist vaieldamatu geopoliitilise võiduga, mis aitaks Venemaal järk-järgult murendada Lääne kehtestatud poliitilist isolatsiooni ja majandussanktsioone ning lõhkuda lääneriikide endi ühtsust ja murda Lääne poliitilist tahet vastasseisus Venemaaga.

Kolmandaks oleks see Venemaale oluline ka sõjalises plaanis, kui arvestada Vene Relvajõudude juba olemasolevaid sõjaväebaase Armeenias ja okupeeritud aladel Georgias või siis võimalust rajada Abhaasia ja/või Georgia rannikule uusi mereväe tugipunkte.

Venemaa suhted Lõuna-Kaukaasia riikidega on seejuures erineva iseloomuga. Aserbaidžaani ja Venemaa vahel on sõlmitud ametlik liitlassuhete leping, Bakuu ja Moskva vahel on praeguseks välja kujunenud lähedane, vastastikku kasulik koostöö. See hõlmab nii kaubandust, mõlemale poolele oluliste transiidikoridoride loomist, poliitilist koostööd kõige kõrgemal tasandil kui ka kahepoolset luurekoostööd. Aserbaidžaani allutamine oma kontrollile pole Venemaale jõukohane ega ka vajalik, sest Aserbaidžaani juhtkond teeb niigi Kremliga koostööd, loomulikult puhtalt omaenese eesmärke silmas pidades.

KORIDOR LÄBI ARMEENIA

Üks sellistest Aserbaidžaani eesmärkidest on luua transiidikoridor läbi Armeenia lõunaosa. See annaks Aserbaidžaanile maismaaühenduse seni emamaast geograafiliselt eraldatud enklaavi Nahhitševani Autonoomse Vabariigiga ning läbi selle ka Türgiga. Nii tekiks otsetee Türgist ja Musta mere rannikusadamatest Aserbaidžaani ning Kaspia mereni. Sellisest ida-läänesuunalisest strateegilisest transpordikoridorist oleks vägagi huvitatud ka Venemaa.

Armeenia on seni keeldunud igasugustest ettepanekutest sellise transiidikoridori loomiseks läbi oma territooriumi sellisel viisil, nagu seda on nõudnud Venemaa ja Aserbaidžaan – sisuliselt eksterritoriaalse koridorina, mida kontrollivad Venemaa julgeolekuteenistuse FSB üksused. Lisaks on Venemaa vaatest probleem ka Armeenia poliitiline kurss. Riigi majandusest ja elutähtsatest ettevõtetest suur osa on küll endiselt Vene kapitali kontrolli all, kuid Armeenia valitsus on võtnud varjamatult kursi lõimumisele Läänega ja elanikkonna meelsus on pöördunud venevastaseks. See on 2020. aastal peetud teise Mägi-Karabahhi sõja ning selle järel toimunud Armeenia-Aserbaidžaani sõjaliste kokkupõrgete tagajärg. Nende kokkupõrgete puhul on Venemaa toetanud Aserbaidžaani, mitte Armeeniat.

Lisaks on Venemaa sisuline eesmärk vähemalt viimase nelja aasta jooksul olnud Armeenia peaministri Nikol Pašinjani valitsuse kukutamine. Seni on see ebaõnnestunud. Veel üks Aserbaidžaani edukas sõjaline operatsioon Armeenia vastu võib aga kaasa aidata sellele, millega Vene mõjutustegevus pole seni hakkama saanud: režiimivahetus Jerevanis ja Armeenia välispoliitika allutamine taas Moskva kontrollile.

Siinkohal tulebki mängu Georgia kui võti Lõuna-Kaukaasia kontrollimiseks. Georgia sisuline allutamine Moskva kontrollile annaks Venemaale kõigepealt ligipääsu Georgia sadamatele Musta mere rannikul, transpordivõrgustikule ja majanduslikule potentsiaalile (mida saab kasutada näiteks Lääne sanktsioonide vältimiseks). Ühtlasi tähendaks see aga ka Armeenia poliitilisse ja geograafilisse isolatsiooni sattumist: geograafilisse, sest Armeenia ainuke ühendustee läänemaailmaga kulgeb läbi Georgia, ja poliitilisse, sest sellises olukorras toetaksid nii Aserbaidžaan kui Georgia Venemaad tema püüdlustes korraldada Armeenias režiimivahetus. Selline olukord tõstaks juba iseenesest oluliselt sisepoliitilist survet Pašinjani valitsusele kas lahkuda võimult või naasta täielikult Moskva diktaadi alla.

Georgia allutamine oleks Venemaa jaoks seega omalaadne kaks-ühes-tehing: võtad Tbilisi, saad Jerevani pealekauba. Ja Bakuu aktiivsel kaasabil avanebki Moskvale uus aken maailma.

LAHING MOLDOVA PÄRAST

Moldovast sai eelmisel aastal Venemaa massiivse mõjutuskampaania sihtmärk, nagu oma eelmises avalikus ohuhinnangus ennustasime. Kampaanial oli kolm eesmärki:

1. nurjata 2024. aasta oktoobris toimunud referendum, millel küsiti Moldova kodanikelt nõusolekut sätestada riigi põhiseaduses eesmärk liituda Euroopa Liiduga (EL). Referendumi nurjamiseks oleks Moskva hinnangul piisanud ka sellest, kui osalusmäär oleks jäänud alla 50 protsendi. See oleks võimaldanud edasises mõjutuskampaanias väita, et tegelikult ei toeta Moldova rahvas ELiga ühinemist;
2. vähendada võimalikult palju ametisoleva riigipea Maia Sandu häältesaaki presidendivalimistel, mis toimusid Moldovas samal ajal ELi referendumiga ja kus Sandu kandideeris uueks ametiajaks;
3. valmistada ette pinnast 2025. aasta suvel-sügisel toimuvateks Moldova parlamendivalimisteks. Selleks taheti tutvustada ja reklaamida erinevaid Venemaa huve teenivaid kandidaate-poliitikuid, testida erinevaid propagandanarratiive ning mõjutuskampaania taktikaid ja meetodeid.

Paraku oli Vene mõjutuskampaania nimetatud eesmärkide täitmisel mitmelgi moel edukas. Referendum suudeti peaaegu läbi kukutada, jah-häälte ülekaal osutus ülinapiks. Maia Sandu võitis presidendivalimised teises voorus küll kindla enamusega, kuid Venemaa peamine kandidaat Alexandr Stoianoglo kogus väga arvestatava häältesaagi. See oli oluline saavutus, arvestades seda, et veel pool aastat enne valimisi oli Stoianoglo poliitikuna sisuliselt eikeegi.

See mõjutuskampaania oli tõenäoliselt üks massiivsemaid, mida Venemaa on teise riigi valimistesse sekkumiseks korraldanud.

Vene mõjutuskampaania keskne täideviija oli Moldova tagaotsitav oligarh ja kurjategija Ilan Şor, kes eelmisel aastal kolis elama Moskvasse ning võttis ka Venemaa kodakondsuse. Mõjutuskampaania ise oli aga tõenäoliselt üks kõige massiivsemaid, keerukamaid ja mitmekihilisemaid operatsioone, mida Venemaa on suveräänse riigi valimistesse sekkumiseks korraldanud. Sellesse kampaaniasse olid kaasatud tuhanded inimesed, tööriistadena kasutati nii sotsiaalmeediat (Telegram, TikTok) kui ka lendlehti ja klassikalist televisiooni. Valijatele jaotati massiivselt sularaha, arvamusliidreid ähvardati ja hirmutati. Moldova võimud on selle mõjutuskampaania üksikasju põhjalikult kirjeldanud ja analüüsinud ka mahukates avalikes raportites.

On peaaegu kindel, et sarnase mõjutuskampaaniaga tuleb Moldoval silmitsi seista ka 2025. aastal, parlamendivalimiste eel ja ajal. Moldova on parlamentaarne riik ning valitsuse koosseisu ja täitevvõimu tegevuse määrab parlamendivalimiste tulemus. Venemaa üks olulistest eesmärkidest ka sellel aastal on väärata või vähemalt pidurdada Moldova lõimumist Läänega. Selle eesmärgi saavutamise nimel teeb Moskva tõenäoliselt kõik endast sõltuva, et Moldova parlamendivalimistel võidaksid Venemaa poolt kontrollitud poliitilised jõud.