Hea lugeja!
Hoiad käes järjekordset Välisluureameti aastaraamatut. See on kaheksas väljaanne, kuid esimene, mida minul Välisluureameti peadirektorina on au esitleda. Ajal, mil Euroopas toimub suurim sõda alates 1945. aastast, on nälg luureasutuste pakutud olupildi ja analüüsi järele kasvanud. Üritame oma rolli võimaluste piires täita.
Möödunud aasta raportis väitsime, et Venemaa loob 2022. aasta veebruari teiseks pooleks tingimused ja valmisoleku, et alustada täieulatuslikku sõjalist rünnakut Ukraina vastu. Kahjuks nii ka läks.
Venemaa on senini oma agressioonisõjas läbi kukkunud. Ukrainale tungiti kallale kiire kukutusrünnaku plaaniga, mis lähtus absurdsetest eeldustest ja manipuleeritud luurepildist. Sõja esimeste kuudega hävitasid ukrainlased olulise osa Vene sõjaväe paremikust, mis on sõja venides toonud kaasa kriitilise vajaduse mobiliseeritute, erasõjafirmade ja paariariikide relvaabi järele. Sõda kägistab Venemaa majanduse väljavaateid ning tõstab temperatuuri muidu poliitikakauges Vene ühiskonnas. Vene eliit arutab omavahel üha elavamalt, „kas esimene isik on hulluks läinud“, kuid selleks, et püüda midagi tegelikult muuta, napib enamikul julgust. Imperialistlik hoiak oma naaberrahvaste suhtes on visa kaduma, hirm mobiliseerimise ees ületab vastutuse oma kaasmaalaste sooritatava genotsiidi eest.
Hoolimata tagasilöökidest ja riskidest ei ole Vladimir Putini eesmärk Ukrainas 2023. aasta alguseks muutunud. Esialgu sõjamasinale kütust veel jagub – kahurilihast, nõukogudeaegsest relvastusest ja propagandast mürgitatud imperialismist Venemaal niipea puudust ei tule. Väga tõenäoliselt ei too see siiski kaasa uut kvaliteeti Venemaa sõjapidamise võimes. Putin mängib ajale, uskudes, et Ukraina ja Lääs väsivad enne kui Venemaa. Putin arvab, et suudab Ukraina läbirääkimistelaua taha „pommitada“.
Venemaa seesmiselt on muutunud Nõukogude Liit 2.0-ks, otsides inspiratsiooni läbisegi stalinistlikust repressiivsusest, hruštšovilikust loosunglikkusest ja brežnevlikust stagnatsioonist. Paradoksaalsel moel on Putini režiim praegusel Venemaal üheaegselt tugevaim ja hapraim. Uut Gorbatšovi, rääkimata Jeltsinist, horisondil siiski ei paista. Demokraatlikul maailmal ei tasu luua illusioone, et Putini-järgne Venemaa võtaks niipea omaks demokraatlikud väärtused.
Käsitleme aastaraamatus ka Venemaa välispoliitika kursimuutust. Vene diplomaate eesotsas välisminister Sergei Lavroviga tabas sõda Ukrainas ootamatult. Arusaamine oma mõju puudusest strateegiliste teemade suunamisel on Venemaa Välisministeeriumi moraali allakäigule viinud. Läänele on pikemaks ajaks käega löödud ja uusi sõpru otsitakse peamiselt Aafrikast ja Aasiast.
Taas peatume ka Hiinaga seotud teemadel. Oma kolmandat ametiaega alustanud ja võimutäiuse kindlustanud Xi Jinpingi juhtimisel liigub Hiina süveneva autoritaarsuse ja Läänega vastandumise suunas. Hiina globaalsetes ambitsioonides on Venemaal oluline roll ning need kaks riiki on paljudes küsimustes ühel meelel. Seetõttu on ekslik Xi vaoshoitud toetust Putini sõjale Ukrainas pidada märgiks, et Hiina end Venemaast distantseerib.
Välisluureametil täitus mõne kuu eest 30. aastapäev. Koos riigisiseste ja rahvusvaheliste partneritega töötame edasi selle nimel, et Eesti riigi juhtkonnal ja meie liitlaste pealinnades oleks julgeolekuolukorrast parim info ja piisav eelhoiatus. Ja et Ukraina võidaks.
Vapralt edasi ja slava Ukraini!
Kaupo Rosin
Välisluureameti peadirektor
31.01.2023
Raporti kujundus:
Disainibüroo AKU
Esikaane foto autor:
Fotograaf Priit Mürk/ ERR
Raporti tõlge inglise keelde:
Margus Elings, Refiner Translations OÜ
Scott Abel, Tekstikoda OÜ
Jaga:
08.02.2023
In english