Venemaa ainult hirmutab tuumarelvaga

Venemaa agressiooni Ukrainas on saatnud küsimused Venemaa võimalikust tuumaeskalatsioonist. Õli valab tulle see, et Venemaa puhul ei ole tegu traditsioonilise tuumaheidutusega, mis on tasakaalu hoidmine ja heidutus tuumarelva mittekasutamiseks, vaid hirmutamisega, mille eesmärk on laiendada oma mõju ja kontrolli.

Venemaa ei ole vastutustundlik tuumariik ja püüab tuumanupuga hirmutada lisaks Ukrainale ka kogu ülejäänud Euroopat. Ajendiks on endiselt Kremli juba 2021. aasta detsembris esitatud ultimaatum Euroopa julgeolekuruumi ümberkorraldamise kohta Venemaale sobival viisil. Ilmekas näide Venemaa tuumahirmutamisest oli Ukrainavastase täiemahulise sõja alguses Putini välja kuulutatud “tuumajõudude erirežiim”, mis sõnadest tegudesse üle ei kandunud. Üksuste tegutsemismuster ja ülesanded jäid samaks, erirežiimi ei paistnud kuskilt. Ka sõja edasises käigus on Venemaa teatanud mitmetest nn punastest joontest, olgu selleks Krimmi ründamine, Lääne tankide, F-16 lennukite, HIMARSi või ATACMSide Ukrainale andmine, millest ükski ei ole viinud tuumaeskalatsioonini.

Venemaa agressiivne retoorika, kuid kesine reaktsioon Lääne sammudele diskrediteeris riigi senist, 2020. aasta tuumadoktriini. Ukrainat ja lääneriike hoiatati tuumaeskalatsiooniga ka juhtudel, mis Venemaa tuumadoktriini nn valuläve tegelikult ei ületa.

Tingituna senise doktriini diskrediteerimisest ja jõuetusest Läänt heidutada, algas Venemaa julgeolekuringkonnas pärast täiemahulise sissetungi algfaasi ebaõnnestumist nii avalik kui ka kinnine arutelu, kuidas tuumarelvast tulenevat heidutuspotentsiaali paremini kasutada.

Arutelud kulmineerusid uue doktriini kinnitamisega 19. novembril 2024. Vähemalt paberil toovad need uuendused kaasa tuumarelva kasutamise eeltingimuste muutuse, n-ö lävendi madaldamise. Siinjuures on aga oluline rõhk sõnal “paberil”, sest diktatuuris nagu Venemaa ei oma sellised paberid suurt kaalu peale selle, et Läänes neid pingsalt loetaks ja tehtaks järeldus, et valida on kas alistumise või tuumasõja vahel. Väga tõenäoliselt ei tingi doktriini muutus tuumarelva kasutamist Ukraina vastu sõja praegustes tingimustes. Peaaegu kindlasti ei ole tuumarelva kasutamine automaatselt seotud doktriinis toodud tingimustega, vaid sõltub Venemaa režiimijuhi otsusest.

Tuumarelva kasutamisläve madalamale toomise ja jätkuva hirmutamisega loodab Venemaa Lääne poliitikakujundajate otsuseid mõjutada, näiteks heidutada Ukrainat abistamast või tugevdamast NATO enesekaitsevõimet Vene piiride läheduses. Osalt on tuumahirmutamine Läänes vilja kandnud, sest Lääne otsutusprotsess on eelkõige reageeriv ja eskalatsiooni vältiv. Seetõttu on mitmed riigid Ukraina abistamisel n-ö mõõdetud – enda jaoks luuakse punaseid jooni, mida Venemaa seejärel ekspluateerib.

Hirmutamise edukus sõltub eelkõige lääneriikide ja globaalse üldsuse reaktsioonist. Juhul kui hirmutamine või isegi tuumarelva piiratud kasutamine halvaks lääneriikide tahte Ukrainat abistada ja järgneks järeleandmised Venemaale, vallandaks see väga tõenäoliselt tuumarelvastuse leviku laine, sest senised tuumarelva mitteomavad riigid hindaksid mittestrateegilisest tuumarelvast tulenevat heidutusmõju kui peamist julgeolekutagatist.

TUUMARELV EI TOOKS LAHINGUVÄLJAL KASU

Hirmutamisega paralleelselt ja seotult on Venemaa tõenäoliselt siiski revideerimas mittestrateegilise tuumarelva rolli ka praktikas (mittestrateegiline tuumarelv: sõjateatri, operatiiv-taktikaline, taktikaline tuumarelv). Uue ja suurendatud väestruktuuri kujundamisega Venemaa läänesuunal (vt Venemaa relvajõudude reformi puudutav ptk 1.1) käib kaasas ka mittestrateegilise tuumarelva element. 2024. aasta suvel mittestrateegilise tuumarelva õppusel harjutati praktilisi elemente, nagu tuumarelva transport, väekaitsemeetmed ja tuumarelva enda kasutamine, sh Kaliningradi oblastis.

Venemaal on mittestrateegilised tuumarelvad traditsiooniliselt paigutatud suurtesse riiklikesse ladudesse. Kriisis või sõjaolukorras liigutatakse need konfliktikoldele või kandeplatvormidele lähemale nn kohalikesse ladudesse. Eestile lähim riiklik ladu asub 600 km kaugusel Vologda linnast läänes. Eestile lähim kohalik ladu asub Kaliningradi oblastis (400 km). Trööstitus seisus olnud ladu renoveeritakse ja laiendatakse, lao personal on olnud viimastel aastatel Venemaa tuumarelvastuse eest vastutava Kaitseministeeriumi 12. peavalitsuse (12. GUMO) kõrgendatud tähelepanu keskmes. Kaliningradi oblasti kohalik ladu sai 2024. aastal riikliku lao staatuse, mis tähendab ka tuumalõhkepeade ja nende kandeplatvormide paiknemist lähestikku ja Balti riikide vahetus naabruses, vähendades nii tuumarelva võimaliku kasutamise eelhoiatuse aega. Selline muutus peegeldab väga tõenäoliselt Venemaa muutunud ohutunnetust eesmärgiga lääneriike veelgi enam hirmutada, kuid vajadusel ka tuumarelva varasemast kiiremini kasutada.

Moodsa sõjapidamise tingimustes on tuumarelva kasutamisest lahinguväljal saadav sõjaline kasu piiratud. Väga tõenäoliselt ei saavutaks tuumarelva kasutamine Ukraina vastu soovitud eesmärki, pigem vastupidi – see näitaks mittestrateegilise tuumarelva piiratud sõjalist mõju, tõendaks moodsa relvastuse üleolekut ja kahandaks märkimisväärselt Venemaa tuumaheidutuse veenvust. Tuumarelv ja selle kasutamise tabu on ainus, mis teeb Venemaast veel suurriigi, kes ta end arvab olevat. Relva kasutamisega kaotaks Venemaa rahvusvahelisel areenil, sealhulgas globaalse lõuna ees, viimsegi illusiooni sellest staatusest.