Hiina ja Venemaa suhted uues, Ukraina sõjast tingitud olukorras

Vastasseis Läänega on viimastel aastatel Hiinat ja Venemaad teineteisele lähendanud ning globaalses plaanis aitab Ukraina sõda aimu saada polariseerumise määrast demokraatlike ja autoritaarsete riikide suhetes. 

Aina teravneva vastasseisu tõttu USA-ga sobivad Hiina pragmaatiliste eesmärkidega kokku Venemaa väited, et agressiooni Ukrainas algatas Lääs eesotsas USA-ga ning Venemaa rünnak Ukraina vastu oli pealesunnitud enesekaitse. Sõja algusest saadik on Hiina meedia selgelt hoidnud Venemaa poole, levitades Venemaa narratiive ning nimetades sõja tegelikuks süüdlaseks USA-d ning Ukrainat ja teda toetavaid riike, sh Baltimaid kõigest USA marionettideks. Ukraina sõda kajastades võtab Hiina meedia tihti appi Venemaal toodetud propaganda − see osutab samuti asjaolule, et väärtushinnangutes on Venemaa Hiinale palju lähedasem, kui nende diplomaatilise koostöö põhjal võiks eeldada. 

Maailma liidriks pürgides ning vastukaaluks Lääne demokraatiale ja oma haavatavuse vähendamiseks majanduspiirangute suhtes tegeleb Hiina intensiivselt samameelsete riikide kogukonna kasvatamise ja tugevdamisega. Selle eesmärgini jõudmisel täidab Venemaa tähtsat rolli, mida ei maksa alahinnata, soovides kahe suurriigi suhetes näha mõranemise märke või nn punaseid jooni. Poliitilisest aspektist on Venemaa Hiinale peaaegu ainus koostööpartner, kellel on arvestatav diplomaatiline positsioon ja võime avaldada tuntavat mõju suhetele ja jõuvahekordadele riikide vahel ja ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Hiina globaalseid ambitsioone silmas pidades on Venemaa talle palju kasulikum sõbrana kui vastasena ning ei ole vähetähtis, et kontrast agressiivse ja ettearvamatu Venemaaga lubab Hiinal, ajades Venemaaga tegelikult sama asja, säilitada õiglase ja rahuarmastava riigi kuvandit. Sellest võivad olla tingitud teatud vasturääkivused Hiina ametlikes avaldustes Ukraina sõja teemal. Näiteks avaldas mullu septembris Hiina Kommunistliku Partei poliitbüroo alalise komitee toonane esimees Li Zhanshu Moskvat külastades täit toetust Venemaa sõjategevusele Ukrainas, ent Hiina Kommunistliku Partei esimees ja riigipea Xi Jinping jäi kõigest mõni päev hiljem Vladimir Putiniga kohtudes kidakeelseks, väljendades üksnes Hiina valmisolekut koostööks Venemaaga maailma rahu ja stabiilsuse nimel.  

Hiina globaalseid ambitsioone silmas pidades on Venemaa talle palju kasulikum sõbrana kui vastasena.

Majanduslikust aspektist täidab Venemaa Hiinale energiaga varustaja rolli, mis tänu maismaaühendusele jääks alles ka juhul, kui meritsi tarned teistest riikidest oleksid blokeeritud. Venemaale omakorda vähendavad energiatarned Hiinale sõjast tingitud sanktsioonide mõju. Siiski ei tasu unustada, et oma plaanide teostamisel seab Hiina alati esiplaanile omaenda huvid ning kuigi Hiinale ei olnud Ukraina sõja puhkemine tõenäoliselt hea uudis, püüdis ta uue olukorraga kiiresti kohaneda ja sellest ka kasu lõigata, tehes seda kohati oma väidetava partneri Venemaa arvelt. 

Suhetes Venemaaga on Hiinal selge ülekaal. Kuigi paljudes küsimustes on nad ühel meelel ja teevad koostööd, tundis Venemaa juhtkond juba enne sõja algust muret suureneva asümmeetria pärast. Enim muret valmistab Venemaale välispoliitika valdkond, kus Hiina jõuline tegevus on hakanud õõnestama Venemaa positsiooni rahvusvahelistes organisatsioonides ning piirkondades, mida viimane peab enda mõjusfääri kuuluvaiks. 

2022. aasta septembris Samarkandis toimunud Shanghai Koostöö Organisatsiooni (SKO) tippkohtumine demonstreeris ilmekalt, et Kesk-Aasias on jõuvahekord hakanud koroonapandeemia ja sõja mõjul Hiina kasuks kalduma. Positsioonide loovutamine Hiinale Kesk-Aasias, mida Venemaa peab oma traditsiooniliseks mõjuareaaliks, tuleb Venemaale raskelt, eriti siis, kui see eeldab Hiina militaarse kohalolu suurenemist piirkonnas. Hiina teab, et tema suhete tihenemine Kesk-Aasia riikidega ei pruugi Venemaale meeldida, kuid tema eesmärk ei ole ei Venemaale meele järele olla ega väljakutset esitada, vaid oma huve edendada.

Suhetes Venemaaga on Hiinal selge ülekaal ning Venemaa juhtkond tunneb muret suureneva asümmeetria pärast.

Hiina ja Venemaa jäävad konkureerima mõjuvõimu pärast sellistes mitte-Lääne ühendustes nagu SKO ja BRICS. Kahte suurriiki ühendab soov tugevdada ühenduste liikmesriikides Lääne-vastaseid meeleolusid ning kaasata neid USA dollari tähtsuse vähendamise plaani. Samas jälgib Venemaa murelikult Hiina kahepoolseid suhteid nende organisatsioonide riikidega ja püüab diplomaatiliselt vastu seista suundumustele, mis võivad õõnestada tema enda positsiooni.

Läänest tehnoloogiliselt maha jäänud Venemaa loodab lähitulevikus parendada tehnoloogias koostööd Hiinaga, et aidata Hiinal saavutada tootmistehnoloogiline autarkia ning seeläbi vähendada omaenda sõltuvust Lääne tehnoloogiast. Pikemas perspektiivis kätkeb see riski sattuda sõltuvusse Hiina tehnoloogiast.

Hiinale tuli üllatusena lääneriikide ühtsus ja kindlameelsus Venemaale sanktsioonide kehtestamisel ning sanktsioonide suur ulatus. Algusest peale on Hiina pingsalt jälginud sõda Ukrainas ning selle mõju globaalsetele jõuvahekordadele. Ühest küljest võimaldab see paremini kohaneda kiirete muutuste ja uute väljakutsetega, teisalt saab Hiina Venemaa vigadest õppides teha paremaid valikuid ja tõhusama strateegia valida, juhul kui tema vastasseis Läänega oluliselt teravneks ning ta satub Venemaaga analoogsesse rahvusvahelisse isolatsiooni − näiteks kui ta ise algataks sõjalise agressiooni Taiwani vastu.

Ka lähitulevikus lähtub Hiina suhetes Venemaaga eelkõige oma huvidest ning käitub pragmaatiliselt, s.t avaldab retoorikas Venemaale toetust ning õõnestab Venemaa sõjanarratiivide abil Atlandi-ülest koostööd. Samas hoidub ta tõenäoliselt sõda kui sellist heaks kiitmast, teiseseid sanktsioone rikkumast, Ukraina okupeeritud alasid Venemaa osana tunnustamast ning väldib riiklikul tasandil sõjalise abi osutamist. See aga ei välista topelt- ja militaarotstarbega kaupade Venemaale tarnimist madalamal, erafirmade tasandil.

Väga tõenäoliselt püüab Hiina ka edaspidi kasutada oma eelisseisu, et sundida Venemaad toetama enda agendat. Mida rohkem on Venemaa nõus Lääne sanktsioonide mõju leevendamise nimel Hiinale järele andma, seda vähem mänguruumi jääb talle iseseisvateks otsusteks seal, kus Hiina eesmärgid tema omadest erinevad või koguni  talle kahjulikud on.