SÕDA UKRAINAS JA EUROOPA JULGEOLEKUARHITEKTUUR
24.02.2022 varahommikul alanud Venemaa vallutussõda
Ukrainas raputas Euroopa senist julgeolekuruumi ning on osa
Putini laiemast eesmärgist Euroopa julgeolekuarhitektuur
ümber kujundada.
Putin avalikustas oma tegelikud eesmärgid 17.12.2021, kui
Venemaa esitas NATO-le ja USA-le julgeolekulepingu kavandi,
kus on loetletud nõudmised Euroopa julgeolekuolukorra
baasaluste muutmiseks, mis hõlmavad ka Ukrainat. Neist kõige
olulisemad on:
-
NATO avatud uste poliitika lõpetamine
-
NATO sõjaline paigutus tagasi 1997. aasta joonele
24.02.2022 hakkas Putin oma eesmärki ellu viima
täiemahulise sõjalise rünnakuga Ukrainas. Tõenäoliselt peab
Putin Ukraina alistamist oma laiemate eesmärkide saavutamise
eeltingimuseks. Ukraina pidigi Venemaa plaani järgi
alistatama loetud päevadega. Läks teisiti, kuna plaani
eeldused ei pidanud paika. Venemaa süsteemsed nõrkused –
alaline valetamine ja varastamine riigiaparaadis – lõid
Vene juhtkonnale vale pildi olukorrast Ukrainas.
NATO-le ja USA-le esitatud nõudmised näitavad Venemaa
pikaajalist sihti kujundada Euroopa julgeolekukeskkond ümber
selliseks, kus NATO-l ei oleks kandvat rolli. Seda silmas
pidades on ülitähtis NATO liitlaste sõjaline eelpaigutus
Ida-Euroopas, selle kohene lahinguvalmidus, logistika ja
varude järjepidevus.
Ukraina poliitiline ja sõjaline kapituleerumine on endiselt
Putini eesmärk, ning selle saavutades läheb Putin nii
kaugele, kui tal lastakse minna.
Praeguseks on Putin Venemaale sõjast väljumise võimalikult
raskeks teinud – välispoliitiliselt Ukraina regioonide
fiktiivse liitmisega Venemaaga, kuid ka riigisiseselt
mobilisatsiooni väljakuulutamisega. Ukraina poliitiline ja
sõjaline kapituleerumine on endiselt Putini eesmärk, ning
selle saavutades läheb Putin nii kaugele, kui tal lastakse
minna. Muutunud on ajaline raamistik, kiirest
kukutusrünnakust on saanud pikaajalisem kurnamissõda, kus
võib tekkida ka vähem intensiivseid vaheetappe.
Välisluureameti hinnangul usub Putin, et Ukraina sitkus ja
Lääne toetus murduvad enne kui Venemaa, kuid praegu ei ole
Ukraina Putini meelest veel piisavalt kannatanud, et
murduda. Osa Putini alistamisstrateegiast on Ukraina
energiataristu süstemaatiline purustamine talvekülmas ning
eesmärk see hävitada. Seetõttu on lääneriikide järjepidev
sõjaline ja majanduslik abi Ukrainale kriitiliselt tähtis
mitte ainult tsiviilelanike humanitaarkatastroofi
vältimiseks, vaid ka uute inimsusvastaste kuritegude
ärahoidmiseks ning Ukraina kui demokraatliku riigi
püsimajäämiseks. Kõige vahetumalt sõltub Euroopa julgeolek
keskpikas perspektiivis sellest, kui tugev on Ukraina rahva
tahe oma tulevikku ise määrata ja Lääne ühtsusest seda kõigi
vahenditega toetada.
Välisluureameti info kohaselt ei ole Venemaa valmis
okupeeritud aladest loobuma. Venemaa eeldab, et millalgi
peab kurnatud Ukraina istuma läbirääkimislaua taha ja siis
saab Venemaa endale sobivad tingimused esitada ning jõulise
läbirääkijana olukorrast pluss-poolel väljuda.
Välisluureameti allikatele tuginedes võib öelda, et Lääne
senine ühtsus sanktsioonide osas on tulnud Venemaa
juhtkonnale halva üllatuse ja ebameeldiva tõsiasjana.
Sanktsioonide alla sattunud üritavad kasutada oma sidemeid
Läänes ning sellest nimekirjast välja pääseda ning need,
keda ähvardab sanktsioneerimine, vältida sinna sattumist.
Venemaa tahab, et sanktsioonid lõpetataks. Tema suhtes
kehtestatud sanktsioonid ei ole teisejärgulised – nendest
sõltub otseselt Venemaa võimekus oma sõjamasinat üleval
pidada ning majandust toimivana hoida.