Venemaa sisepoliitiline olukord

SISEPOLIITILINE OLUKORD JA REŽIIMI TULEVIK

2022. aasta sündmused näitasid veenvalt autokraatlike ja ebademokraatlike režiimide suurt agressioonipotentsiaali ning nende halba mõju oma regiooni stabiilsusele ja üldisele julgeolekuolukorrale. Paraku on vähe tõenäoline, et Venemaa suundumused riigi toimimispõhimõtetes ja sisepoliitilises olukorras võiksid lähiaastatel kaasa tuua riigi transformeerumise stabiilseks demokraatiaks. Isegi kui peaks realiseeruma väikese tõenäosusega stsenaarium, kus Venemaa režiim laguneb ning selle tulemusena jõutakse demokraatlike valimisteni, on kahjuks suur tõenäosus, et seegi demokratiseerumise katse jääb lühiajaliseks, nagu eelmisedki sarnased üritused Venemaal. Tuleb arvestada, et nõukogude nostalgiat ja neoimperialistlikke ambitsioone õhutav ning nõukogude aja objektiivset käsitlemist ja ümberhindamist takistanud ametlik ideoloogia on jätnud tugeva jälje Vene ühiskonnale. Ühtlasi mõjutab ühiskonna ootusi ja hoiakuid tugevalt demokraatiakogemuse nappus ning 1990. aastate negatiivne kogemus.

Kui ka realiseeruks vähe tõenäoline stsenaarium, kus Venemaa režiim laguneb ning jõutakse demokraatlike valimisteni, siis on suur tõenäosus, et seegi demokratiseerumise katse jääb lühikeseks.

Kõige tõenäolisemalt jätkab lähiaastatel Venemaa võimuhoobade juures praegune Vladimir Putini juhitud režiim või selle veidi muudetud, kuid samavõrra ebademokraatlik ning jõumeetodeid esiplaanil hoidev edasiarendus. Seejuures ei garanteeri putinistliku režiimi jätkumine sisepoliitilist stabiilsust – lähiaeg toob vältimatult kaasa sisepingete kasvu ja süveneva võimuvõitluse Venemaa võimueliidis. Võimuladviku siseheitluse üks käivitajaid on Putini vananemine, mistõttu muutub üha aktuaalsemaks võimujärglase küsimus. Veel enam on aga olukorda võimuladvikus pingestanud selgelt ebaedukalt kulgev Ukraina sõda. Väljavaade saada kaotuse osaliseks ajendab ka võimuladvikut otsima endi keskelt patuoinaid, kellele näpuga näidates saaks ise puhtalt pääseda. Juhul, kui sõjaline lüüasaamine Ukrainas osutub vältimatuks, on võimalik ka kiire võimuvahetus Venemaal, kuid sellise stsenaariumi realiseerumise tõenäosus on praegu väike. 

Sanktsioonide tõttu üha keerukamaks muutuv majandusolukord ning elanikkonna hulgas väga palju negatiivset vastukaja leidnud mobilisatsioon teeb olukorra keeruliseks ka n-ö kodurindel. Riigi sisemised majanduslikud ressursid kahanevad ning teravneb eri huvigruppide võitlus riigieelarvega ümberjaotatava raha pärast. Selles võitluses on edukamaks osutunud need, kes on suutnud Kremlile end tõestada tõhusate ja lojaalsete mänedžeridena, kes suudavad paremini mõista juhi kavatsusi.

RADIKAALIDE ESILETÕUS

Ilmselt ei ole Venemaa eliidi liikmetele vähemalt mõttes võõras ka arutluskäik, et üks pääsetee üha väljapääsmatuna näivast olukorrast oleks süsteemi n-ö kaubamärgi uuendamine, kus mõningate muutuste toel püütaks nii riigisiseselt kui ka väljapoole serveerida süsteemi liberaliseerimist. See võiks edukalt toimida aga vaid Putini väljavahetamise hinnaga, ka siis, kui ülejäänud muudatused oleksid pigem väheolulised. Selliste stsenaariumite ohtu arvestades on Lääne vaatenurgast väga oluline suuta selgelt eristada süsteemi tegelikku liberaliseerimist näilisest.

Venemaa võimuladvikus on selgelt näha varasemaga võrreldes veelgi käremeelsema seltskonna esiplaanile kerkimist. Samuti on varem mõõdukama mulje jätnud figuurid võimuladvikus hakanud silma paistma senisest äärmuslikumate väljaütlemistega. Sellist käitumist võib pidada paanika ilminguks – on aru saadud, et sõja alustamisega Ukrainas tehti tohutu viga, mida enam parandada ei ole võimalik ning ainus võimalus on edasi rabeleda, kasutades aina radikaalsemaid meetodeid. Samas on võimalik, et radikaalide „eeslavale lubamine“ on osa Putini taktikast näitamaks, et tema kadumine tooks riigitüüri juurde veelgi äärmuslikuma seltskonna.

Venemaa võimuladvikus on selgelt näha varasemaga võrreldes veelgi käremeelsema seltskonna esiplaanile kerkimist.

Ei saa välistada, et režiimi imagomuutuse stsenaariumi hirmust tuleb otsida põhjusi, miks Putin üha enam usaldab Jevgeni Prigožini ja Ramzan Kadõrovi suguseid radikaale – nende inimeste maine ei võimaldaks (erinevalt mitmest teisest Venemaa võimuladviku liikmest) neil mingiski liberaalsemana esinevas režiimis juhirollis olla. Samuti võib sedalaadi kaalutlus motiveerida Putinit korraldama asju nii, et senini pigem mõõduka imagoga võimufiguurid oma maine radikaalsete väljaütlemistega täielikult rikuks.

Kuid ka juhul, kui radikaalide domineerimine võimuladvikus on osa Putini teadlikust kalkulatsioonist, on sellel siiski mõju režiimi olevikule ja tulevikule. Süües kasvab isu ja ühel hetkel võib Putinil endal tekkida raskusi mõjuvõimu kasvamisest üha enam julgustust saanud inimeste taltsutamisel. Iseäranis juhul, kui nood on saanud Putini enda heakskiidul voli oma vastastega arved õiendada. Eriti ohtlikud on sellises kontekstis Prigožin ja Kadõrov, sest mõlemal on sisuliselt oma eraarmee, millest ühtlasi tuleneb nii nende kasulikkus Kremlile kui ka oluline osa nende mõjukusest.

VENEMAA PRESIDENDI SUHTED OLULISTE VÕIMUINSTANTSIDEGA

Poliitiliste otsuste langetamine on praegusel Venemaal varasemast enamgi koondunud ühe inimese kätte ning on seetõttu veel raskemini ennustatav ja määramatum. Vananeva autokraadi n-ö parimast äranägemisest tulenevad otsused, mille langetamisel ka eksperthinnangut arvestatakse presidendi suva ja eelarvamuste alusel, on ühtlasi altid valearvestuseks.

Putini poliitika elluviimisel ja riigi haldamisel on peamiseks keskuseks endiselt Venemaa Presidendi Administratsioon (PA), mille kureeriv roll on tegelikkuses veel laiem, kui seaduslikud raamid ette näevad. PA tippjuhtkond on juba aastaid muutumatuna püsinud. PA juht Anton Vaino on ilmselt ennast Putinile tõestanud läbinisti lojaalse ning samas väga tõhusa administraatorina. Kuid tõenäoliselt hindab Putin väga ka Vaino vähest sarmi ning oskust jääda piisavalt tagaplaanile, mistõttu ei ole Kremli peremehel põhjust karta, et Vaino võiks soodsatel asjaoludel püüda ise tema toolile istuda. Samuti on presidendi soosingu säilitanud PA esimene asejuht, sisepoliitika eest vastutav Sergei Kirijenko, kellele 2022. aastal usaldati ka tsiviilhaldus Ukraina okupeeritud aladel. Tähelepanuväärselt ei ole ka Kirijenko, kes sai 1990. aastatel Venemaal tuntuks liberaalsete ringkondade esindajana, lasknud end sugugi häirida režiimi üha rämedamast poliitikast ega näinud takistusi sellega ihust ja hingest kaasaminekuks.

Venemaa Julgeolekunõukogu (JN) sisuline tähtsus on aga varasemaga võrreldes vähenenud. Ehkki JN-i liikmete hulgas on endiselt inimesi, kelle seisukohavõttudel on Putini silmis kaalu, tuleneb kaalukus ja positsioon võimuhierarhias eeskätt isiklikest suhetest Putiniga (ja nende hetkeseisust), mitte niivõrd JN-i liikme staatusest. JN-i rolli devalveerumise kõige ilmekamaks manifestatsiooniks oli Ukraina ründamise eel toimunud avalik JN-i istung, kus Putin – ilmselt üsna sihiteadlikult – demonstreeris, et JN ei ole enam kuigi tõsiseltvõetav arutelu- ja otsustuskoht. Pigem on JN kujunenud institutsiooniks, kus ainult vormistatakse varem kitsamas ringis langetatud olulisi otsuseid, veeretades sel moel vastutuse toimuva eest kogu poliitilisele juhtkonnale.