Venemaa majanduslik olukord

Lääne meediasse jõuavad aeg-ajalt Venemaa majanduse seisundi käsitlused, mis räägivad mõneprotsendilisest majanduslangusest ning pigem tagasihoidlikest inflatsiooninäitajatest. Need käsitlused on tavaliselt kriitikavabad refereeringud Venemaa Keskpanga või Rahandusministeeriumi hinnangutest. Samas on nende hinnangute alusmaterjalid salastatud ning see asjaolu teeb need prognoosid sisuliselt propagandaks. Majandushinnangute andmist komplitseerib asjaolu, et sanktsioonide tõttu pidurdus 2022. aasta II kvartalis import, samas kui ekspordimahud mõnda aega veel säilisid, ning nende kahe asjaolu koostoime on toonud kaasa rubla kursi tugevnemise. Kunstlike piirangute ja meetmete kombinatsioonis toimus vastuoluline protsess – majanduslanguse tingimuses valuuta väärtus tugevnes. Seega tuleb Vene majanduse makronäitajaid kasutades olla ettevaatlik.

SANKTSIOONID

Kineetilise sõja alustamine 24.02.2022 Ukrainas on toonud kaasa olulise pöörde Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonides. Kui enne 24. veebruari oli Venemaa sanktsioneerimise põhimõtteks „konkreetsed isikud konkreetsete tegude eest“, siis aktiivse suuremahulise sõja algus on sundinud rakendama lausalisi, majanduskeskkonda tervikuna mõjutavaid sanktsioone. Finantssanktsioonid, suuremate pankade makseteenuste osutamise keeld ehk „SWIFT-ist väljalülitamine“, rakenduv naftatoodete ostu piirang ja välisreservide külmutamine on väga tugeva mõjuga vahendite komplekt.

Teise olulise muutujana on hakanud mõjuma rahvusvahelise ettevõtluse nn enesesanktsioonid, mis väljenduvad selles, et ilma otsese õigusliku regulatsioonita on hakatud hoiduma Venemaaga seotud äritegevusest. Avalikku arvamust on kujundanud pigem Ukraina tõlgendus sündmuste arengust, mida on toetanud Lääne luureteenistuste avalikustatud info Venemaa rünnakuplaanidest. Rünnaku alguse hetkeks oli välja kujunenud Lääne tarbija hinnang sellest, kes on ohver, kes on agressor, et toimuv on sõda, mitte „operatsioon“ ja arusaam, et käimas ei ole fašismitõrje, vaid ukrainlased võitlevad oma vabaduse eest. Lääne tarbija sentimendi mõju ja mõistmine Venemaa ärikeskkonna allakäigust on suunanud ettevõtjaid lahkuma ning selle tagajärjed on jõudnud Venemaa majandusse kiiremini, kui suutsid riiklike regulatsioonidega määratud sanktsioonimeetmed.

Ehkki Venemaa retoorikas käsitletakse jõuliselt „uute turgude“ temaatikat, ei ole usutavaid lahendusi Venemaa väliskaubanduse jätkumiseks endisel kujul.

Venemaa suhtes sanktsioone rakendanud riigid (EL-i riigid, USA, UK, Kanada, Austraalia, Norra jt) moodustavad üle poole Venemaa senistest eksporditurgudest ja u 60% maailma majandusest, nafta tarbimisest ning globaalsest kaitsekulutuste eelarvest. Väljaspool nn sanktsioneerivat maailma on kaks suurimat majandust Hiina (18% globaalsest SKT-st) ja India (3,3%) ning ülejäänud u 20% jaguneb suure hulga suhteliselt väikese mahuga majanduste vahel. Ehkki Venemaa retoorikas käsitletakse jõuliselt „uute turgude“ temaatikat, ei ole usutavaid lahendusi Venemaa väliskaubanduse jätkumiseks endisel kujul. Rahvusvahelise isolatsiooni mõju järjest süveneb ning ka väljapääsuna esitletavates suhetes Hiina ja Indiaga kasutatakse tegelikes kommertssuhetes Venemaa ettevõtjaid küüniliselt ära.

Sanktsioonide ulatus on varasemaga võrreldes muutunud ning senisest, sisuliselt salakaubandusel põhinevast sanktsioonide vältimise modus operandi’st enam ei piisa, kuna varjamist vajavate kaupade nomenklatuur ja kogused on kasvanud. Tööstusriiki ei ole võimalik hoida käigus ad hoc hangete ja improviseeritud lahendustega.

TOIDUJULGEOLEKU TEEMA OSANA SAKNTSIOONIDE-VASTASEST KAMPAANIAST

Sõda sulges Ukrainast välja viivad mereteed. Enne sõda oli Ukraina oluline teravilja eksportija, varustades maisi ja nisuga peamiselt Vahemere ja Lähis-Ida riike. Meritsi on võimalik odavalt ja kiiresti välja vedada suuri viljakoguseid (kuni 100 000 tonni ühes laevas, võrreldes 60 tonniga ühes vagunis). Ukraina sadamates − Odessas, Tšornomorskis, Mõkolajivis − oli välja ehitatud kaasaegne taristu vilja vastuvõtuks raudteelt ning kiireks ümberlaadimiseks laevadele.

Mõne kuu jooksul pärast sõja algust ning sanktsioonide kehtestamist hakkasid maailma meedias levima ärevad arvamusavaldused, et kuna meretee kadumise tõttu seisab vili Ukraina ladudes, jäävad Aafrika ja Aasia riigid peatselt nälga. Korduvalt tõmmati paralleele Araabia kevade rahutustega, mis said justkui samuti alguse kõrgetest viljahindadest. Tõsi on, et teravilja, nagu ka mitmete muude toorainete hinnad tõusid järsult pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, kuid siiski ei jäänud vilja maailmaturu hinnad püsima päris sõja alguse väga kõrgele tasemele.

Tähelepanu väärib aga Venemaa püüe ärevust toidujulgeoleku pärast enda huvides ära kasutada ning selle teema paremaks ekspluateerimiseks maksimaalselt levitada toidupuuduse riski liialdatud mustades toonides käsitlust. Ühelt poolt tahtis ta seda teemat kasutada rahvusvahelise kogukonna mõjutamiseks. Tõenäoliselt loodeti, et hirm pikaajalise sõja sotsiaal-majanduslike globaalsete mõjude pärast võiks kallutada Läänt tugevamalt toetama Ukraina konfliktis rahu-iga-hinna-eest-lähenemist, mis seaks prioriteediks pigem konflikti lõpetamise kiiruse kui Ukraina seisukohalt õiglase ja jätkusuutliku rahu saavutamise.

Venemaa püüdis ärevust toidujulgeoleku pärast enda huvides ära kasutada ja levitada toidupuuduse riski liialdatud mustades toonides.

Teise olulise teemana püüti toidujulgeolekuga seotud hirme rakendada sanktsioonipoliitika kritiseerimiseks ja õõnestamiseks. Näiteks tulnuks Venemaa levitatud narratiivi kohaselt tarnimata jääva vilja kompenseerimiseks kaotada EL-i sanktsioonid Venemaa toidukaupadele ning väetistele, mis väidetavalt võimaldanuks päästa sadade miljonite inimeste elu vaestes riikides. Selle narratiivi võimendamiseks töötasid nii Vene diplomaadid, Lääne inimestele suunatud propagandakanalid kui ka mitu Euroopa Liidu koridorides häid sidemeid omavat praegust ja endist poliitikut. Seejuures ei lastud end segada asjaolust, et Euroopa Liit ei sanktsioneerigi Venemaa teravilja ega väetisi. Ka nende väljaveoks kolmandatesse riikidesse on Venemaal endal piisavalt ressursse ja taristut ka ilma EL-i sadamaid kasutamata. Küll aga on isiklike sanktsioonide all mitu väetisetootmisega tegelevat, Kremli võimuringkondadega tihedalt seotud oligarhi, kelle äritegevuse kasumlikkus ning isiklik suurejooneline elu sanktsioonide tõttu oluliselt kannatab. Seda kinnitavad nii mõneski Lääne meediakanalis nendega tehtud dramaatilised intervjuud.

Toidujulgeoleku teema küünilisel ärakasutamisel ei piirdunud Kreml ülaltoodud tegevustega. Paljudele maailma vaesematele riikidele üliolulist valdkonda sellisel moel enda huvide teenistusse rakendades ning sellega seotud hirme maksimaalselt õhutades püüdis Venemaa end seejuures veel esitleda vaesemate ning globaalse toidupuuduse tekkimise korral sellest kõige enam ohustatud riikide huvide eest seisjana.