Venemaa sõda Ukraina vastu

24.02.2022 varahommikul alanud invasioon Ukrainasse oli jätk Venemaa ligi üheksa aastat väldanud agressioonile Ukraina suhtes. Venemaa strateegiline eesmärk − allutada Ukraina ja seeläbi otsustavalt ümber kujundada Euroopa julgeolekukorraldus − ei ole selle aja jooksul muutunud.

Venemaa on valmis jätkama panuste tõstmist Ukrainas, olgu selleks siis mobilisatsioon või terroritaktika laiendamine tsiviilelanikkonna suhtes.

Sarnaselt 2014. aasta varjatud kallaletungile oli Venemaa plaan Ukraina allutamiseks 2022. aasta alguses rajatud valedele eeldustele ja erapoolikule luureinformatsioonile – Ukraina kaitsetahe, tema Relvajõudude võitlusvõime ja lääneriikide laiapindne toetus Kiievile oli Venemaale täiesti ootamatu. Lisaks raskendas Venemaa Relvajõudude vaatenurgast olukorda ka alternatiivsete tegevuskavade puudumine. See oli tõenäoliselt tingitud ebaharilikult jäikadest operatsioonijulgeoleku nõuetest, mille tõttu ei olnud Ukraina piiri lähedusse siirdud Venemaa Relvajõudude kõikide üksuste staabid teadlikud kavandatavast invasioonist ega planeerinud seetõttu asjakohaseid tegevusi lahingutoetuse ja -teeninduse tagamiseks invasiooni käigus. Venemaa Relvajõudude plaan Kiievi hõivamiseks, Ukraina valitsuse kukutamiseks ja kontrolli kehtestamiseks territooriumi üle osutus seetõttu teostamatuks, vähemalt ettenähtud ajaraamis ja olemasolevate üksustega.

 

Sestsaadik, kui Venemaa mõistis esialgse sõjaplaani teostamatust, on ta kahel korral otsustavalt neid kohendanud, et vältida lüüasaamist ja püüda taas initsiatiiv haarata – esiteks 2022. aasta märtsis-aprillis Põhja-Ukrainast tagasi tõmbudes ja keskendudes Ida- ja Lõuna-Ukraina vallutamisele ning teiseks septembris, kui Venemaal kuulutati välja mobilisatsioon. Mõlemad tegevused on näide Venemaa valmisolekust eskaleerida ja vajadusel oma plaane muuta. Venemaa on valmis jätkama panuste tõstmist Ukrainas, olgu selleks siis mobilisatsioon või terroritaktika laiendamine tsiviilelanikkonna suhtes. Taktikalise tuumarelva kasutamine Ukrainas on tänu rahvusvahelisele vastuseisule ja vähese sõjalise efektiivsuse tõttu ebatõenäoline. Sellegipoolest hoiab Venemaa n-ö tuumakaarti Lääne-vastase mõjutusvahendina jätkuvalt laual, selleks, et Lääne ühiskondades sõjahirmu külvata ja kallutada tuumaähvardusi uskuma jäänud lääneriikide juhte end Ukraina abistamisel tagasi hoidma.

Lääneriikide jätkuv valmisolek Ukraina toetamiseks on ülitähtis, et tõsta sõja jätkamise hinda Venemaale.

Venemaa hinnangul töötab aeg Ukraina sõjas tema kasuks – Kremli mobiliseeritud reservidele tehakse väljaõpet, kaotatud sõjatehnika asendatakse mobilisatsiooniladudes konserveeritud relvastuse kasutuselevõtuga ning samal ajal hävitab Venemaa süstemaatiliselt Ukraina kriitilist tsiviiltaristut, lootes murendada Ukraina kodanike kaitsetahet. Tõenäoliselt plaanib Venemaa rakendada oma mobiliseeritud reserve väljaõppe lõppedes 2023. aasta esimesel poolel uue pealetungi käigus. Hoolimata kaotustest ja tootmisprobleemidest kavatseb Venemaa sõjategevust Ukraina vastu 2023. aastal jätkata ja selleks planeerib Kreml mobiliseerida täiendavaid inim- ja tööstusressursse sõjategevuse toetuseks ning otsib võimalusi tarnida relvastust ja moona teistest riikidest (Iraan, Valgevene, Põhja-Korea jmt).

Venemaa strateegilised eesmärgid on hoolimata sõjalistest kaotustest jäänud endiseks – Ukraina allutamine, lääneriikide ühtsuse murendamine ja Euroopa julgeolekukorralduse ümberkujundamine on jätkuvalt Venemaa geopoliitiliste ambitsioonide tuum. Venemaa−Ukraina sõda jätkub 2023. aastal, sest Venemaa ei ole senini olnud huvitatud rahuläbirääkimistest, kuna need ei tagaks Kremli strateegiliste eesmärkide täitmist. Kuigi Putin näib veel uskuvat, et aeg mängib Venemaa kasuks ja et ta suudab Ukraina läbirääkimiste laua taha „pommitada“, jõuab tegelikkus varem või hiljem kohale ka Kremlis. Seetõttu on lääneriikide jätkuv valmisolek Ukraina toetamiseks ülitähtis, et tõsta sõja jätkamise hinda Venemaale.