Venemaa administratsioon okupeeritud aladel Ukrainas

2022. aasta kevadel vallutas Venemaa suure osa Hersoni ja üle poole Zaporižžja oblastist. Sellega saavutas Venemaa maismaaühenduse Krimmiga ning liikus lähemale eesmärgile saada kogu Musta mere põhjakallas oma kontrolli alla. Kiirelt ametisse määratud kohalikud ja Venemaalt saadetud okupatsioonivõimud alustasid nn Vene maailma (Russki mir) juurutamist vallutatud territooriumitel ning kõige selle hävitamisega, mis viitaks Ukrainale. Alustati ettevalmistusi referendumite korraldamiseks Venemaa koosseisu astumiseks, kuid nende toimumist ei peetud septembri esimesel poolel pakiliseks.

Ukrainlaste edukas vastupealetung Harkivi oblastis septembri keskel aga muutis venelaste kalkulatsiooni. Mõisteti, et teise sarnase läbikukkumise vältimiseks tuleb Lõuna-Ukraina territooriumid kiirelt enda koosseisu võtta. Septembri lõpul etendatud libareferendumite tulemusel liideti Hersoni ja Zaporižžja oblast ning nn Donetski ja Luganski rahvavabariik Venemaa koosseisu. Annekteeritud alade piirid jäeti tõenäoliselt meelega ebamääraseks, et jätta endale võimalus jooksvalt otsustada, kas Venemaa territooriumi on rünnatud või mitte.

Okupatsioonirežiimide sisseseadmisel ja käigushoidmisel on oluline roll Venemaa eriteenistustel, eriti FSB-l.

Okupatsioonirežiimide sisseseadmisel ja käigushoidmisel on oluline roll Venemaa eriteenistustel, eriti FSB-l. Juhtivatele kohtadele nn sõjalis-tsiviiladministratsioonides paigutatud FSB ohvitserid organiseerivad Moskva juhtnööride järgi okupeeritud alade integreerimist Venemaa koosseisu, kureerivad kohalikke kollaborante, ning neil on suur sõnaõigus personaliotsuste langetamisel. Pikemas perspektiivis on plaan anda võim üle Moskvale lojaalsete tsiviilvõimude kätte, kuid probleemiks on sobilike ja usaldusväärsete kaasajooksikute nappus ja usaldamatus nende suhtes. Seetõttu on paljud positsioonid täidetud venemaalastega või selliste kohalikega, kes on sealsetele inimestele täiesti tundmatud.

Okupeeritud aladel tegutsevad ka Vene eriteenistuste ohvitseridest komplekteeritud operatiivgrupid, kelle ülesanne on mh jahtida Ukraina patrioote ja agente ning koguda luureinfot. Samuti toimiti juba pärast 2014. aastat Venemaa kontrolli alla läinud Ukraina aladel, kui Moskvast määratud kuraatorite ja eriteenistuste operatiivgruppide kaudu juhiti Donbassi võimude ja julgeolekuasutuste tööd.

Venelastel on keeruline leida ametnikke, kes on valmis töötama sõjategevuse keskel või selle lähedal asuvatel okupeeritud aladel. Tõenäoliselt kardetakse isikliku julgeoleku pärast. Ülesehitustöödeks otsitakse tikutulega spetsialiste, ning ettevõtted, kes on asunud tööle sellesse piirkonda, pelgavad sanktsioone. Inimeste meelitamiseks okupeeritud aladele pakutakse tavapärasest kõrgemat palka.

Venemaa suutlikkus end okupeeritud aladel maksma panna on osutunud sama puudulikuks nagu üleüldse suutlikkus Ukraina ohustamisel.

Kohaliku juhtkonna ja elanike olukord on Venemaale teisejärguline probleem. Okupatsioonivõimud kurdavad, et Vene passide taotlemine on raske, pangad ei tööta, puudu on õpetajatest, televisioonist tuleb ainult „Ukraina propagandat“. Ühtlasi on puudus ravimitest ning kardetakse hakkamasaamise pärast talvel.

Ukrainalt agressiooni käigus vallutatud alade ebaseaduslik võtmine Venemaa territooriumideks oli Kremli ammune kava. Ukraina südi vastupanu ei ole võimaldanud hõivata kogu soovitud maa-ala. Pealegi ei leidnud okupandid eest sellist toetust kohalikult elanikkonnalt, nagu nad olid oodanud. Vastupidi, okupatsiooni trotsivad ukrainlased on jätkanud võimetekohast vastupanu või otsivad võimalusi okupeeritud aladelt lahkuda. Vene okupatsioonivõimu legitimeerimiseks kiirkorras tehtud võltsreferendumite seaduslikkuse teesklemisega ei püütud kuigivõrd vaeva näha. Venemaa suutlikkus end okupeeritud aladel maksma panna on osutunud sama puudulikuks nagu üleüldse suutlikkus Ukraina ohustamisel.